Preemia sai tunnustatud eesti füüsik, kunagine Tartu Füüsikainstituudi vanemteadur ning praegune Shveitsi Föderaalse Tehnoloogiainstituudi dotsent, füüsikadoktor Aleksander Rebane.

Preemiafondi asutaja professor Leopold Ruzicka töötas 30.-40. aastatel sama instituudi orgaanilise keemia professorina. 1939. aastal sai ta koos A.F.J. Butenandtiga Nobeli preemia keemia alal. Koostöö Shveitsi keemia- ja farmaatsiafirmadega hormoonpreparaatide alal tõi teadlasele üsna palju raha, millest osa annetas ta preemiafondi.

Alates 1957. aastast antaksegi igal aastal tunnustusena teaduslike tööde eest keemias välja temanimelist preemiat. Preemia laureaatide hulgas on selliseid tuntud teadlasi nagu Albert Eschenmoser (1958), kes sai hiljem kuulsaks uurides elu alusmolekule - valke ja nende analooge, ja Richard R. Ernst (1969), hilisem Nobeli preemia laureaat keemia alal.

Aleksander Rebane sai preemia tunnustusena tööde eest ajalis-ruumilise holograafia alal, nimelt esmatööde eest holograafia, spektraalselektiivse augupõletamise ja aeglahutusega spektroskoopia ühildamisel, samuti kui ülilühikeste impulsside uute rakendusvaldkondade alustrajavate uurimuste eest.

Need tööd said kõik alguse Tartu Füüsikainstituudis ning alates 1990. aasta lõpust jätkusid juba Zürichis. On meeldiv tõdeda, et ka väike Eesti Vabariik suudab kasvatada teadlasi, kes on võimelised rahvusvahelises konkurentsis esirinnas püsima, ehkki ei olda suuteline neid kodumaal hoidma.

Vähemasti toovad eesti teadlased kuulsust ja au paljudele välismaa ülikoolidele ja teadusasutustele, suurendades nende konkurentsivõimet kõrgtehnoloogilise tööstuse tellimuste võimalike täitjatena. Järgmisest aastast alustab Aleksander Rebane juba tööd USA-s Montana osariigi ülikoolis erakorralise füüsikaprofessorina.

JüRI KRUSTOK