Südamekaotaja mees ehk salatark kommentaar
[Mika Waltari. Neli päevaloojakut. Romaan romaanist. Soome keelest Tiiu Kokla. Loomingu Raamatukogu nr 31/32, 1996.]
Mika Waltari on eesti lugejale tuttav eelkõige "Sinuhe" autorina, ehkki võime eesti keeles lugeda peaaegu kõiki tema teoseid.
Seda tänu välis-Eesti agarale tõlketööle, sest Waltari kuulus nende kirjanike hulka, keda siinpool Soome lahte eriti ei "hinnatud".
Kirjaniku enese kohta on lugemismaterjali vähe, peale üksikute järelsõnade õieti ei midagi. Seetõttu tuleb uskuda seda, mida kirjanik oma teoste kaudu enda kohta ise ütleb. Ja Waltari teeb seda meeleldi - "Nelja päevaloojakut" saab pidada Waltari üheks kõige enesekohasemaks romaaniks. See on minajutustus mehest, kes kirjutab romaani egiptlasest Sinuhest. Enne raamatu kirjutamist läheb kirjanik otsima kolmejalgset meest kujutavat maali ja kohtab teel naist, kellele ta oma südame kaotab.
"Kuule, ma vist unustasin oma südame sinna Sinu juurde. See võis jääda tugitooli padja taha, kus ma istusin, või ehk voodipadja alla. Jah, vist kõige tõenäolisemalt voodipadja alla, nii et ole hea ja korista see ära, kui Sa ta leiad, ja Sul ei tarvitse esialgu seda tagasigi saata, vaid hoia teda kuskil seal, kuigi see on õige kulunud ja niru asjandus."
Räägib loomadega
Sõda jääbki naisele. Kirjanik läheb maale ja kirjutab romaani ning vahepeal kirju oma südame valdajannale. Maaelu koosneb tuhandest pisidetailist - ei, mitte kurkide kastmisest või aiakäru parandamisest, ka mitte päikeseloojangu vaatlustest sündinud geniaalsetest filosoofilistest mõtetest. Waltari räägib hoopis loomadega! Koeraga, metskassiga, öökulliga. Ta näeb, kuuleb ja tunneb "täiskasvanud lapse" kombel. Kuni ühel päeval saab raamat valmis ja egiptlased lahkuvad üksteise järel kirjaniku toast, jättes maha tühja ja õõnsa tunde.
Kirjanik peab jälle minema linna, armsad loomad maale maha jätma, südame sõbralt tagasi saama ja selle oma abikaasale kindlale hoiule andma. Kummutisahtlisse endisele kohale voodilinade vahele. Kuni järgmise korrani just nagu Toomas Nipernaadi.
Mis jabur lugu see siis õigupoolest on ja mida need imelikud loomad tähendavad ja miks saab mehe südant rinnust välja võtta ja pesukappi panna ja miks on raamatu lõpus totrad kommentaarid? (Kommentaarid raamatu lõpus on mäistagi Waltari ja mitte kellegi teise omad). Mismoodi see kõik ikkagi "Sinuhet" puudutab?
Igavestele lastele
Waltari on pühendanud oma raamatu "täiskasvanud lastele ja õnnelikele täiskasvanuile, kes iial ei saa täiskasvanuks". Pühendus on pisut raskesti tabatav nagu tegelikult ka romaan ise. Tõenäoliselt saaks "Neljast päevaloojakust" kirjutada rohkete kommentaaridega paksu teadusliku töö - kui see romaan poleks ise mitte kommentaar. "Neli päevaloojakut" on "Sinuhe" kirjutamise lugu (ilmus neli aastat pärast "Sinuhet", s.o 1949. aastal) ja romaan raamatu kirjutamisest üleüldse. Samamoodi kirjutas Ristikivi "Hingede öö" vahel kirja proua Agnes Rohumaale, vastates sellega oma olevatele ja tulevastele arvustajatele.
Võrreldes Ristikivi kirjaga on Waltari romaan rohkem kirjeldav kui seletav, kujundlikum, hämaram, kuid samas ka otsekohesem. "Neli päevaloojakut" on autobiograafiliselt üksikasjadeni täpne: Otto Mäkilä maal kolmejalgsest mehest rippus tõesti Waltari kodu seinal, maakoht, mida Waltari kirjeldab, oli tõesti tema maakodu, Waltaril oli koer ja Waltari tütar pidas maal küülikuid. Poolik konjakipudel, millest romaanis nõiajooki valmistatakse, oli sel suvel suvilas tõesti olemas.
Ja viimaks: "Tugev armuelamus on tihti mõjutanud mu parimate teoste sündimist, eriti just "Sinuhe" puhul, nagu olen üritanud kirjeldada "Neljas päevaloojakus" (M. Waltari "Kirjailijan muistelmia"). See naine, kellele Waltari oma südame kaotas, oli niisama tõeliselt olemas kui Fine van Brooklyni prototüüp.
Mis aga puutub "kõnelustesse loomadega", tuleb vastata kirjaniku enda sõnadega: "Minu loo lugeja võib ehk imeks panna, miks ma segan tõsise jutustuse sekka sääraseid kummalisi mõtteid, kuid need mu mõtted olid, kui viimaks pika töötegemise järel panin kirjutusmasina kinni ja lasin Sinuhe rahus minema."
Muinasjutt, tõsilugu ja kommentaar
"Neli päevaloojakut" toob "Sinuhe" oluliselt lähemale oma kirjutamisajale - Teisele maailmasõjale -, kui seda suurromaani lugedes aimata võiks. Samuti tuleb Sinuhe lähemale Waltarile endale: "Ta oli mu sõber ning võib-olla parim meessoost sõber, kes mul iial on olnud, kuna meenutas suuresti mind ennast ja ma tundsin temas ära paljusid omaenese vigu ning nõrkusi, olgu peale, et ta oli elanud oma elu rohkem kui kolm tuhat aastat enne mind."
Kai Laitinen nimetab "Nelja päevaloojakut" õigusega Waltari üheks sümpaatsemaks teoseks, mis on ühtlasi leebe, salatark ja pilklikult eneseirooniline. On see raamat realistlik, sürrealistlik, muinasjutt või tõsilugu, paroodia või ehk veel midagi muud, võib igaüks ise otsustada. Neile "õnnelikele täiskasvanuile", kes oskavad või tahavad peale lugemise ka välja lugeda, on see romaan põhjatu kommentaar Waltarile.
HILLE SALUääR
