Rein Rannap lõpetas oma Eesti-turnee. Sel hooajal pühendus ta taas klassikalise repertuaari esitamisele, nii nagu ka 1993. aastal Eestis esinemisi taasalustades. Vahepeale on mahtunud etteasted improviseerija ja heliloojana.

Eesti sport on mitmevõistlejate poolest kuulus. Muusikalise kolmevõistlejana võiks Rannap ilmselt kujuteldava muusika MM-i medaleid väärida. Samas, nii nagu ükski mitmevõistleja pole täiuslik ühel alal eraldi, saaks ka Rannapi kallal pisut norida igas konkreetses loomevallas esinemise puhul: heliloojana on tal minu jaoks sümpaatne esteetika, kaunid ideed, kuid vähe kogemust ja haridust; improviseerijana haruldane tehnika ja riskeerimisjulgus, kahjuks mitte alati ühtlasel tasemel mõttetihedus.

Klassikaesitajana on Rannapil trumpe peos vaat et kõige enam: haruldased looduslikud eeldused (nii käed kui kõrvad) pluss Tallinna Muusikakeskkooli ja Tallinna ning Moskva konservatooriumide ülinõudlik muusikakasvatus, pluss improviseerija ja helilooja kogemus, pluss publikuga suhtlemise vajadus ja võime.

Terviketendus

Viimane kontsert jäi meelde eelkõige kui mõistusele meelelahutust pakkuv terviketendus. Rannap oli kogu kava põhjalikulkt läbi mõelnud, iga käänaku taga varitses kuulajaid mingi tore üllatus. Pianisti julgus tuttavaid teoseid ja kujundeid "pahupidi" pöörata ei lasknud vähemalt kuulamiskogemusega inimesel kordagi igavust tunda.

Eriti sümpaatne oli Bachi-tõlgendus. Bach pole peale helikõrguste ja rütmivältuste tänapäeva esitajale rohkem vihjeid jätnud. Rannap oli aga B-duur Partitale juurde komponeerinud oma tempod, dünaamika, artikulatsiooni ning värvika faktuurikäsitluse. õnneks ei puudunud kõige selle juures sisemine loogika, loomulikkus.

Kõige ekstravagantsem ja egotsentrilisem oli Rannapi Chopini-nägemus, iseäranis Valss As-duur ja Eksprompt-fantaasia, mille pianist otsustas lahendada salonglikult-koketeerivalt. Chopini sisu tabamine on rängalt peen. Maailma sügavuti tajuva inimesena püüdis ta oma muusikaga siiralt väljendada vastandpoolusi: õrnust ja karmust, rõõmu ja valu. Chopini tekste moonutades jätab Rannap ennast ise ilma võimalusest sügavamalt tõde tunnetada.

Kava teine pool - Beethoveni ja Liszti teosed - oli nauditavalt põnev heliloojate esteetikaga võitlusse asumiseta. Suurejoonelise haardega läbi viidud Beethoveni 13. sonaadis soovinuks vaid veidi enam fraseerimise selgust ja lihtsust. Rannapi pianistlikus mõttes geniaalselt lahendatud orkestriks kehastumine (igal liinil oma värv) jäi kahjuks vahetevahel staatiliseks - justkui orkester ilma dirigendita.

Kuulaja hingekeelte puudutamisele lähenes pianist kõige enam kahe Liszti hilise palaga: "Hallid pilved" ja "Sonata Dorothea". Siin otsustas ta julgelt distantseeruda, lasta muusikal endal kõnelda ilma Rannapi-egot rõhutamata. Tulemus meenutas hämmastavalt kaasaja uuslihtsust või isegi naivismi, lähenedes nii just Rannapi helilooja-ideoloogiale.

Kontserdi lõpus taandus pianist tsirkuseartisti-rahvalõbustaja rolli (seejuures hiilgavalt). Liszti Mefisto-valss ja viis palumata lisapaladeks mängitud (vist Schuberti) valssi ei üritanudki tähti taevast alla tuua. Sellise lõpuga tahtis Rannap justkui küsida: ega te mu kontserti kogemata tõsiselt ei üritanud võtta?

Tasuks mõelda

Mulle tundub, et Rannapil tasuks otsida vastust küsimusele: kas tema loomingut liikuma panevaks jõuks on armastus maailma vastu, soov midagi hinnalist kinkida või hoopis püüd iga hinna eest teistele inimestele meeldida, nende armastust võita.

Kõige ausam ja tõsiseltvõetavam oli Rannap nende viimaste aastate esinemiste jooksul oma mitmevõistleja-mina ühte hetke kogudes - omaenda klaveriteoseid mängides. Eriti palas, kus oli ka improvisatsioonimoment (üks tohutu noodileht erinevate kujunditega, mille vahel ta siis just laval valiku tegi).

Ehk tasuks just selles suunas oma rahutult eksperimenteerivat ja veidi kontrolli alt välja kippuvat sisemist sügavust otsida.

TANEL JOAMETS

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid