"Lou". Tatjana Manevskaja monoetendus. Lavastaja Mati Unt.]

Teater näib liikuvat lavakarbist välja, kunst kipub sündima väljaspool teatrimaju.

Ma ei tea, kas see on ainult (või ennekõike) käimasoleva teatrihooaja keskpäraste süü, aga päev-päevalt hakkab üha tungivamalt tunduma, justkui toimuks midagi olulist-huvitavat-tähenduslikku väljaspool riigiteatrite mängukava või selle äärealadel. Nii sisult kui ka vormilt. üha harvemaks jäävad korrad, mil ahhetama paneb mõni suurel ja klassikalisel, rambi ja aksidega itaalia laval aset leidev lavastus.

Probleem pole muidugi uus - meenutatagu rambi ja lavata ruumides sündinud "Punajaba potitehast" või "Romeod ja Juliat". Hämmastava iseenesestmõistetavusega on suured klassikalised saalid taandunud. Sündmust lubavad oodata pigem erilised, väikesed, mitte-teatripärased ruumid.

Ent ruumimuutustest huvitavam ja tähenduslikum tundub mulle hetkel asja teine poolus - asjaolu, et mängivad väikesed, ebatavalised, mitte-riigiteatriga seotud trupid. Hiljuti käis meie avangarditeatriliikumise grand young man Peeter Jalakas välja esmapilgul jabura, ent järelemõtlemisel ehk üpris tulusa idee - kaotatagu kindla koosseisuga riigiteatrite trupid ja makstagu näitlejaile otse riigieelarvest, lihtsalt selle eest, et nad on näitlejad. Ja siis otsigu igaüks enesele sobivat tööd. Olen üpris kaugel uskumast, et just see on deus ec machinalik ahendus eesti teatri igavaks kippuva hetkeseisu muutmiseks või et see idee ka reaalselt teostatavaks osutuks, ent tõetera tundub asjas siiski peituvat. Näitlejate minimaalnegi materiaalne vabadus + liikumisvõimalus aitaks ehk leevendada lavastajatepõuda (=3D annaks paljudele võimaluse katsetada) ja tooks kaasa igatsetud laadide mitmekesisuse.

Vabadus viguritest

Neile uitmõtetele viisid mind tegelikult kaks viimase aja ebatraditsioonilist väikelavastust - Lembit Petersoni ja Humanitaarinstituudi teatriõppetooli diplomilavastus "Väikesed tragöödiad", mida mängitakse ühe Vene tänava maja III korrusel asuvas minimaalse tehnilise varustusega madalas mustas ruumis - ja Mati Undi Vene Teatri näitlejannale Tatjana Manevskajale seatud monotükk "Lou" Von Krahli saalis.

Olen kaugel sellest, et neid lavastusi riigiteatri tegemistele vastandada või mingi uhiuue kunstilise latina eeskujuks seada. Pigem on "Lou" ja "Väikesed tragöödiad" olulised kui nähtused, kui teistmoodi funktsioneeriv teater, kus hetkiti sünnib ehedamat kunsti kui doteeritud riigiteatri katuse all. Ja mis peamine - kus tundub olemas olevat vabadus: vabadus eksida ja proovida, aga ka vabadus kriitikalatist ja tehnilistest viguritest.

Oluline marginaalsus

Lembit Petersoni "Väikesed tragöödiad" just sellega võluvadki - asjaoluga, et õieti mitte midagi pole, mis omakorda võimendab vaataja fantaasiat. On üksnes musta laega saal, mõned prozhektorid, mõned toolid ja pisut kostüüme. Pluss tahtmine ja täpsus. Ses mõttes meenutavad "Tragöödiad" Petersoni Noorsooteatri-aegseid töid - oma täpses väljamõõdetuses, liigutuste ja ütlemiste absoluutses ökonoomsuses. (Pluss ilmselt õppejõud Aleksander Eelmaalt omandatud kehakool).

Samas - "Väikesed tragöödiad" pole sugugi veatu. ühes osises rohkem, teises vähem on lavastuses eht-õpilaslikku ülesütlemist, range lavastusjoonise välist jälgimist ja siit johtuvat igavust. Aga vaieldamatult on tajutav kool ja koolitus ning ettevõtmise tõsidus.

Kokkuvõttes pole asi muidugi ühene. On probleeme, mis paistavad ja probleeme, mis on õhus. On kasvõi küsimus sellest, kes on need "Väikeste tragöödiate" mängijad kevadel, kui neil taskus EHI lõpudiplom. Kelleks nad end peavad? On nad valmis näitlejad? Kuhu nad lähevad? Mis tööd leiavad? Teisalt - kui vaadata "Väikeseid tragöödiaid" lavastajatöö poole pealt, siis on endiselt hirmus kahju, et Lembit Peterson ei tööta (kasvõi aeg-ajalt) suure teatri kogenud näitlejatega. Tema täpsusest ja tõsiseltvõetavusest on väga puudu. Ehkki samas on ikkagi hea, et ta teatrit teeb. Olgu siis pealegi nurga taga, teatripildi serval, peaaegu tähelepandamatult.

Mis omakorda veenab marginaalsuse olulisuses.

Noored venelased Von Krahlis

Mati Undi ja "Lou" puhul on probleemiasetus ilmselgelt teine - Unt on vaieldamatult üks hetke produktiivsemaid lavastajaid, mees otse teatripildi kuumast keskmest, kellel pole puudu ei tähelepanust ega võimalustest. Tema jaoks pole "Lou" kuigivõrd oluline teetähis ega üllata ka undilikkuse mingi uue tahuga. Ja ehkki "Lou" story - lugu vene päritolu juuditarist, kes armastanud Nietzschet, Rilket ja Freudi - pole hoopiski huvituseta, ei tõuse ta Tatjana Manevskaja esituses kõrgemale üsna üheplaanilisest eksalteeritusest. Märkimisväärseks muutis "Lou" miski muu - nimelt publikum, kes Von Krahli kogunes. 99% ulatuses venelased, enamjaolt üsna noored, mõned pisut napsised. Need olid vaatajad, kes viibisid selles majas üsna ilmselgelt esimest korda või vähemalt tajusid Krahli kui teatrit esmakordselt. Ja just siin tundub peituvat "Lou" tähendus ja tähelepanuväärsus - millegi tegemises, mida enne tehtud ei ole; mingi publiku saali toomises, kes siin enne olnud ei ole.

Kokkuvõttes tundub mulle, et väikesel on omakorda erakordsed voorused. Väike on mobiilne ja teistsugune, tema puhul andestad kasvõi uudsuse võlust paljugi, millest muidu kurjalt kinni hakkaks. Ja mulle näib, et see väikese võlu ei peegeldu üksnes publiku silmis, vaid ka tegijate omades.

KADI HERKüL

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid