Esiteks tänu irriteerivale ülddeviisile "Konfrontatsioonid/Kokkulepped", mis vastab väga täpselt meie (maali)kunsti tänasele seisule ja lubab analüüsida seda nii seniseid reegleid arvestades (kokkuleppeliselt olemasolevaga), kui ka neid rikkudes ja midagi vastu seades.

Teiseks tänu mitmete kuraatorite tööle, mis võimaldab samu autoreid ning kontseptsioone näidata eri aspektidest. Kolmandaks tänu enamiku suuremate galeriide hõivamisele maalikunsti demonstreerimiseks ning seeläbi kvantitatiivse hulga kasvatamisele enneolematult suureks. Neljandaks tänu planeeritavale teoreetilisele arutelule, mis tõstab maalinäituse tavaürituste tasandist ülespoole ning annab lootust käsitleda (maali)kunsti puudutavaid küsimusi arginääklustest kõrgemal tasandil, kuhu varasemad erimeelsused kippusid kahjuks takerduma.

Kavatsus ja tulemused

Kuid olgem ausad, eelnimetatud promotsiooni vili on siiski eelkõige ootus ja lootus, mitte silmaga nähtav tulemus. Kõige suurem taotluslik vastandatus toimub Kunstihoone ja Rotermanni soolalao vahel. Esimesse valis tööd välja selleks kohustatud zhürii ning pani paika Jaan Elken, teise valis Eha Komissarov ning kujundas Mari Kursimaa. Esimene esindab kokkuleppelist, s.o traditsiooni seestpoolt revideerivat kontseptsiooni ja teine konfronteerivat s.o traditsiooni väljaspoolt värskendavat kontseptsiooni.

Seda taotluslikku vastandatust võiks veel määratleda kujundaja ja kuraatori kontseptsioonide kaudu: Kunstihoones juhib vastuvõtjat kujundaja idee ja Rotermanni soolalaos kuraatori oma. Kuid ärgem unustagem siingi, et vastandatus, nii nagu promotsioonitöögi, eksisteerib eelkõige kavatsuslikul tasandil, mitte reaalses tulemuses. Jaan Elken on viinud läbi vähemalt Eesti oludes ennenägematult järjekindla kujunduse: Kunstihoone on muutunud tema käe all puidust planguga ääristatud tänavaks, kesksema saali juhatavad sisse potipuud. Plankaed viitab agulile ja selle madalate puitmajakestega kõrvaltänavatele, mis jäävad kesklinna mitmekordsete kivimürakate varju.

Kuid suuremõõtmelised, enesestmõistetavalt viimistletud ning korralikult üksteise kõrvale riputatud maalid ei kõnele küll kõrvalesurutusest, pigem rahulolust ja oma positsiooni väärikast tunnetamisest. Elkeni kõrvaltänava on vallutanud hästikindlustatud keskklass ning tõelisest aguli meeleolu meenutab vaid plankaed, millel on nüüd, mida kaitsta. Ei tea, kas tahtlikult või tahtmatult, kuid Jaan Elkeni kujundus toob halastamatult välja meie esindusmaali biidermaierliku tunnetuse.

Jalutuskäik defileel

üksikuna võttes on enamik neist maalidest teostatud tõesti meisterlikult ning kontseptsiooniltki võib paljudest leida nutikust ja teravust, kuid paraadlik defilee lihvib ebakohad ning toob välja esinduslikkuse ja väärikuse. Elken ei ole eelistanud väljavalituid ega olnud ülekohtune tõrjutute suhtes: seekord pole sisulist vahet, kas töö on sattunud suurde saali või jäänud tagumisse ruumi, sest väärikad kodanlased viivad ettekavatsetud spaziergangi ilusasti lõpuni. Maalikunsti defilee on meeliköitev, aga oma stabiilsuses mõjub pisut igavana, kuigi ajast mahajäämise ja kulumise märkidest ei saa seekord küll kõnelda.

Ainus küsimus, millist aega me oma (maali)kunstis säilitada tahame: kas stabiilset, sest elus on niigi liiga palju ebalust ja muutlikkust, või reeglitest ja seega ka turvalisusest ning kaitstusest väljas. Eha Komissarov on teinud tublit detektiivitööd: ta ei jäänud lootma vaid iseenesest kohaletekkinud alternatiivsetele kunstnikele ja töödele, vaid otsis välja ning tõi näitusele, kas päris tundmatuid või vähemalt esindusmaalijate seas vähetuntud nimesid. Eha Komissarovi taotlus avardada maalikunsti võimalusi ning uuendatud maalikeele kaudu integreerida traditsiooniliselt kunstide hierarhia tipus triumfeerivat kunstiliiki kaasaegsesse kunsti on rohkem kui teretulnud ning pakub ilmselt ka tõlgendajatele tulevikus suuremat huvi taas maali süüvida. Seda enam, et uuendatud kujul on maalikunst ka 20. sajandi teisel poolel ikka ja jälle tähelepanu keskpunkti tõusnud ning kõik märgid räägivad taas uuest tõusust.

Kuid kahjuks kaalub idee lõpptulemuse üles. Rotermanni soolalaos võib näha tõesti väga ausaid ning tõeliselt oma keelt kõnelevaid ning sõnumit sisaldavaid töid, kuid üldine pilt on segasem ning sulab samamoodi kokkuleppimustesse nagu teisteski galeriides. Vahest oleks selgem kontseptsioon ning hirmu mahasurumine, et esindus- ja esindamata kunstnikud võiksid segamini minna, andnud ka selgema piirilisema tulemuse. Kohe mitte ei saa aru, kuidas Olav Maran või Valve Janov on marginaalsed kunstnikud.

Traditsiooniliselt jagati maalikunstnikele ka preemiaid. ühe neist pälvis klassik Tiit Pääsuke (kummalisel kombel kandis see nimetust SAKU Noore Kunstniku Preemia, vähemalt nii seisis etiketil) ning Pääsukese tänavuses väljapanekus on midagi sümptomaatilisemat kui "lihtsalt pingestatud head maalid". Pääsuke on pöördunud pastishshi tegemisel möödunud sajandi lõpu meeliskitshi - südamekujulise kuupaiste ning päikesetõusu poole, ning ühendanud realistliku pildikese juugendlikult abstraktsete pindadega. Puhast maali hindav Pääsuke on seega ühtlasi pöördunud kõrgelt hinnatud professionaalse maalikunsti kõrvalnähu poole ning marginaalil mängides loonud uue (professionaalse) terviku. Eks seegi mäng viita reeglite avamise soovile - konfrontatsioonile, kuigi neid vaid ettevaatlikult seestpoolt õõnestades.

Maal ja iroonia

Peeter Allik ning tema mäng erinevate stiilide ja meediatega on juba ammu tuntud. Tema praegune (enese)irooniline mäng maalikunsti suhtes ning isegi hoolimatu tehnika mõjus esindusliku maali kõrval värskendavalt. Lemming Nageli esindushoonete - Tallinna Panga ja Tallinna Kunstihoone ühendatud makett on tõeline iroonia institutsioonide võimu üle ja kehtib tänapäeval enam kui kunagi varem. Külliki Talbi "Sõda ja koletis" on sotsiaalne töö ning õnneks mitmekihilisem kui esmasest vastandusest - tillukesed sõdivad mehed ning naine sõjakoletise sümbolina - välja lugeda võib. Aga tegelikult veelgi teravam vastandus ning iroonia on Kadri Kangilaski näiliselt leebes ja sentimentaalses maalis "Enne. Tartu", mis on mõeldud Riigikaitse Akadeemia ühiselamusse. Ikka siis, kui Riigikaitse Akadeemia jätab iroonia tähelepanemata või neelab alla. Vaid mõnede kunstnike ning tööde esiletõstmine ei tähenda, et nende kõrval poleks veel paljusid teisi, kes vääriksid ilma igasuguse irooniata esiletõstmist ning et "iroonia" oleks ainus kategooria, mille olemasolu teeks maalist väärt teose. Ausus ning oma (kunsti)keele kasutamise julgus ikka ka. Iga ettevõtmist võib kritiseerida, kuid ühised jõupingutused maalikunstnike jõudude mobiliseerimisel on siiski vilja kandnud. Järgmisel aastal võib ju paremini teha.

REET VARBLANE

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid