"Võti" on Itaalia maineka erootikafilmide lavastaja Tinto Brassi (sünd 1933) kolmas film, mis täna hilisõhtul Kanal 2 kaudu meieni jõuab. Varem näidati "Kitty salongi" (1976) ja tema üht viimast tööd "Nii teevad kõik" (1992).

"Kitty salongi" ja "Caligula" (1979) kõrval (viimast näidati mõne aasta eest siinsetes kinodes) kuulub "Võti" Tinto Brassi iseloomulikumate ja esinduslikumate filmide hulka. Brass armastab käsitleda ajastu pöördelisi sündmusi, kuid veelgi rohkem peab ta lugu erootikast. Pannes oma tegelased, vahel konkreetsed ajaloolised isikud, ajas küll täpselt paika, ei keskendu ta seejärel kuigivõrd ajastu kujutamisele, vaid piirdub enamasti selles osalenute seksuaalsete elamustega. Nii asetus "Caligulas" rõhk võikalt veriste orgiate näitamisele ning "Kitty salongis" jäid poliitilised intriigid suhteliselt tagaplaanile luksusbordelli sisemise orgasmi detailiseerimise kõrval.

"Võti" algab 1940. aasta vastuvõtuga ning lõpeb päeval, mil Mussolini kuulutab välja sõja. Ent see jääb filmis vaid taustaks. Kunstieksperdist professor Ninole (Frank Finlay) ei lähe järsk pööre Itaalia ajaloos eriti korda. Tal on iseendagagi muret küllalt. Olnud kakskümmend aastat abielus temast tunduvalt noorema Teresaga (Stefania Sandrelli), mõistab ta, et ei ole ikkagi naiselt kõike saanud, mida oleks ihaldanud. Nino ei suuda murda Teresa liigset tagasihoidlikkust ja samas tõdeb, et tal pole enam endiseid võimeid naise rahuldamiseks.

Ent Nino mõte on ergas. Oma pulbitsevad ihad usaldab ta päevikule ja selle kaudu peab Teresagi tema soovidest teada saama. ühtlasi ärgitab see naistki päevikut pidama. Lisaks loodab Nino impotentsust ravida ja kirge hõõgvel hoida armukadedusega. Selleks soodustab ta kõigiti oma tütre Lisa (Barbara Cupisti) sõbra Laszlo (Franco Branciaroli) ja Teresa vahekorra tekkimist.

Tinto Brassi erootikastseenid on parasjagu pikantsed, kuid mitte ülemäära räiged. Stefania Sandrelli (sünd 1946) keha demonstreeritakse lausa peensusteni ja vastu see ei hakka. Omaaegse fotomodellina teab Sandrelli hästi, kuidas midagi näidata. Tõsiseltvõetavate Euroopa staaride hulgas peeti teda juba kuuekümnendateläseitsmekümnendatel erootikastseenide esitamisel kõige julgemaks.

Vana mehe seksuaalseid fantaasiaid ja ihasid on vähesed rezhissöörid filmis nii tabavalt kujutanud, kui Tinto Brass. Muidugi suutsid seda Buñuel ja Fellini, kuid nad olid tasemel lavastajatena klass kõrgemal.

SULEV TEINEMAA