Seisukoht

Hea on vaid see riik, kes mõtleb kõigepealt oma laste ja vanurite peale. Nii on see igas normaalses riigis. üks saab rohkem anda, teine vähem, kuid prioriteet on nõrgemate käes.

Aga meil tulid pensionärid kokku ja pöördusid Riigikogu poole, et võetaks vastu eutanaasiaseadus! Kui mingi inimrühm sellist seadust avalikult palub, siis järelikult ei taha nad selles riigis enam elada. Mina, arst, ei suuda pärast sellise avalduse lugemist rahuneda. Presidendi poolt pole kosta mingisugustki reaktsiooni, ehkki tema riigi kodanikud tegid selle avalduse. Ei kippu ega kõppu peaministrilt ega Riigikogult.

Ametnikke on tabanud eurokõverkaelsus

Demograaf Kalev Katus kirjutab, et praeguse poliitika jätkudes väheneb eestlaste arv aastaks 2200 kolmandiku võrra. Kellele seda valitsust siis vaja on?

Eesti ema saab lastetoetusena summa, mis katab vaid poole imiku kunstliku toidu peale kuluvast rahast. Riiki see ei huvita.

Arsti asi peaks olema ravimine, riigi asi meditsiiniaparatuuri muretsemine ja haiglate remontimine. Meil on käes aeg, mil arstid peavad hakkama ka poliitikaga tegelema. Toimuv on minu vaatevinklist ebainimlik.

Ma ei ole euroskeptik. Aga ma ei saa aru, miks on meie ametnikke nakatanud patoloogline haigus ä eurokõverkaelsus. Me ei pea kõike Läänest üle võtma. Eestil on ajalooline võimalus luua hea meditsiinisüsteem. Selleks tuleks jätta alles kõik hea varasemast ja võtta Läänest üle parim.

Läänes tehtavat ei maksa pimesi kopeerida. Sealne meditsiin on paljuski stagneerunud. Rootsi surevusnäitajad on viimased kümme aastat samad püsinud, aga arstiabi eest tuleb maksta järjest rohkem. Hiljuti toimus Kopenhaagenis Maailma Tervishoiuorganisatsiooni korraldatud koosistumine, kus oli jutuks tuleva sajandi inimese tervis. Oma ettekandes püüdsin näidata, et tänapäeva haiglas pole patsiendil turvatunnet, sest ta jääb kalli aparatuuri taha varju. Tänapäeva kõrgtehnoloogiline meditsiin on paljuski ebainimlik. Näiteks Prantsusmaal ei lasta emadel koos väikelastega haiglas olla. Hiljuti olin palutud Pariisi maailma meditsiiniautoriteetidele nõu andma, kuidas Lääne arstiabi inimsõbralikumaks muuta. Olen tänulik kindlustusfirmale Nordica, kes minu sõitu toetas.

Euroopasse peame jõudma küll. Kas aga jõuame ä haiglatega, kus pole ventilatsiooni, konditsioneere ega ülepea normaalseid olmetingimusi? Euroopas pole nii kehvas seisus haigemaju.

Ja miks peame vanglad enne haiglaid korda tegema? Kas see pole potjomkinlus? Me ju petame Euroopat. Tallinna Lastehaiglas viibivad emad ja väikelapsed rasketes tingimustes, aga vangide elu on mugav. Lastest, kes haiglas ravil on, saavad maksumaksjad. Just nemad hakkavad praegustele Riigikogu liikmetele pensioni maksma.

Miks raistakse raha? Eurominister Andra Veidemann küsis 150 miljonit krooni tõlkimistööks. Kui tõlkimine tähendab ainult euroseaduste peegeldust, on see puhas raha raiskamine. Seadusi luues peame ka oma huve arvestama. Miks ei suunata seda raha sinna, kus seda tõesti on vaja? Minul küll on häbi.

Miks kaitsevägi on Eesti riigis prioriteet? Kusagile Bosniasse saadetakse rühm Eesti poisse, meie maksame oma taskust kuusäseitse miljonit krooni. Miks ei ole valitsuse silmis prioriteet mitu tuhat lastehaiglates ravil olevat emaälast? Miks antakse raha ööveli firmale, mitte tuleviku maksumaksjatele?

Maksku peaminister ja Riigikogu liige ka

Justiitsministeeriumi ametnike jaoks remonditi uus maja. Midagi poleks juhtunud, kui nemad istunuks vanas kohas edasi. Kõigepealt tulnuks korda teha vanurite majad, lastekodud, haiglad. Mis näoga vaatab justiitsminister oma rahvale näkku, suure tüki tema raha oma firma taskusse pistes?

Toompeal istujail on tõesti vedanud. Eesti riigis elavad niivõrd heatahtlikud kodanikud, kes taluvad erakondade liivakastikemplemisi. Alles nüüd lõpetatakse ametiautode peale riigi raha laristamine. Selle raha eest oleks kogu lastehaigla juba ammu remonditud.

Riigikogu rahanduskomisjon teatas, et tuleval aastal ei toeta riik meditsiini enam penni eestki. Miks mina pean oma palga eest maksma kinni haigla remondi? Sest seda tuleb teha ravikindlustuse raha eest, mis sel juhul jääb meditsiini ainsaks tuluallikaks. Las Riigikogu liige ja peaminister maksavad ka!

Võim on rahvast võõrandunud. Isegi kriitiline artikkel ajalehes ei sunni sotsiaalministeeriumi ametnikke vastama. Seal elatakse oma elu ja meie elame siin oma. Ausalt öelda ei saa riigis, kus inimene oma muredega on viimasel kohal, mingist sotsiaalpoliitikast juttugi olla.

Lastekaitse Liit, UNICEF ja Lastefond eksisteerivad, aga igaüks nokitseb omaette. Mina kui tavakodanik ja lastearst pole tunnetanud, et lasteorganisatsioonid oleksid arvestatav poliitiline jõud. Nende ülesanne on ühineda. Ainult koos saab sundida poliitikuid Eestis lastekaitse deklaratsiooni ellu viima.

Adik Levin on Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhtaja, TPü sotsiaalosakonna professor.