Spordiajakirjanikud on nagu sportlasedki, kes ei saa endale puhkepäevi ise valida ja kui töö nõuab, tuleb kasvõi endale või perekonnale tähtsal päeval kohver kokku pakkida ja ära sõita. Veab, kui sealgi peole aega on mõtelda, kuid tavaliselt on tööd väga palju, õhkkond tähtsate spordivõistluste pärast närviline ning mõtted sünnipäevast kaugel. Kui juhtub, et sünnipäeval võidab Eesti sportlane hea koha, on meel seda rõõmsam ning nagu omamoodi kingitus. On ju võrratu tunne kommenteerida võistlusi, kui endal süda rõõmust hüppab. Ega pidugi pidamata jää. Vahel on ainult väsimus see, mis mehed jalust maha niidab.

Tavaliselt on sünnipäevad nagu sünnipäevad ikka. Palju külalisi, palju süüa ja palju kisa-kära kõige selle juurde. Meele teevad rõõmsaks sõbrad, kes sünnipäevalast meeles peavad ja õnnitluste ning lilledega kitsid ei ole.

Peod on parasjagu väsitavad ka ning pole mingi õnnetus, kui mõnel aastal suur pidu pidamata jääb. Eks neid tuleb edaspidi küll ja küll.