Tänases Eesti Päevalehes hakkab pealkirja all "Kadunud kapten" ilmuma peatükk laevahuku uurimiskomisjoni endise esimehe Andi Meistri raamatust, milles autor esitab oma nägemuse algul päästetute nimekirjades olnud ja hiljem sealt kadunud Estonia teise kapteni Avo Pihti kohta.

"Loodan sealt üht-teist välja noppida, aga ma ei usu, et selguks lõplik tõde või et Meister kõik välja ütleks," lausus ülo Veide, kelle tütred peaks praegu olema 27-aastased.

"Alles nüüd hakkab Meister sellest rääkima ja bisnesit tegema, kus ta enne oli," on kolm aastat teadmatuses olnud ema Aino Veide nördinud.

Sarnaselt kapten Avo Pihtiga kadusid laeva tantsutrupis esinenud kaksikõdede jäljed kaks päeva pärast seda, kui oli teatatud nende pääsemisest. Algul ilmus nimekirjadesse Anne Veide nimi. Vanemad rõõmustasid, sest see oli tütre Hannely kodune hüüdnimi, mille ta shokiseisundis võis välja pakkuda. õhtuks ilmusid õige kirjapildiga päästetute nimekirjadesse juba Hanka-Hannika ja Hannely Veide.

Võisid olla koos Leigeri ja Pihtiga

Tunnistajate ütluste kohaselt nähti tüdrukuid enne laeva põhjaminekut dekil, sealt hüppasid nad päästeparve, kus oli juba peamehaanik Lembit Leiger. Seni päästeveste jaganud kapten Piht jõudis samale parvele ilmselt viimasena, on Saksamaa Spiegel TV-le rääkinud laeva turvateenistuse ülem.

Veidesid teeb murelikuks ennekõike see, et tunnistajad ilmuvad ja kaovad ning tunnistustest taganetakse. Vanemad on segaduses, mida või keda uskuda.

Väidetavalt on tüdrukute ja Pihti-Leigeri päästmisest rääkinud Eesti Raadiole üks päästetöötaja. Stockholmi Huddinge haigla kliiniku juhtkonna esindaja olevat peamehaaniku naisele kinnitanud, et tema mees toodi sinna.

Ka kaksikõdede vanematele ütles haigla vanemõde, et tüdrukud toodi Stockholmi kliinikusse. Sama kinnitati Hanka-Hannika ja Hannely Suurbritannias elavale vennale Harlisele.

President Lennart Merile saadetud kirjas soovivad Veided selgitust järgmistele tõikadele: 29. septembril teatasid Rootsi politsei ja Eesti siseministeerium, et tüdrukud elavad; 1. oktoobril kinnitas seda Rootsi Punane Rist; 4. oktoobril kuuldi sama Huddinge haiglast ja 6. oktoobril kinnitas pääsemist taas Rootsi Punane Rist. Pärast seda tekkis aga vaikus.

"Meile öeldi, et nimed sattusid liikvele Kuku-raadio kaudu. Aga kes need Kukule kõrva kukkus?" tahavad Veided teada.

Vanemad usuvad, et tütred elavad

Saksa suuretiraazhiline kvaliteetajakiri Der Spiegel on külastanud Veidesid mitmel korral nende kodus. Kolmas saade Estonia hukust ja selle tagajärgedest on valmimas Spiegel TV-l. Viimati filmisid nad Veidede juures selle aasta algul.

"Sakslased tunnevad asja uurimise vastu rohkem huvi kui rootslased," nentis ülo Veide. Isa sõnul kirjutas keegi ameeriklane koguni filmistsenaariumi "Viimane tants". Mees tuli Pärnusse ära saatma üht tantsutrupi Pantera neiut, kelle surukeha jõudis kodukalmistule. Tõi pärja ja küsis videofilme Pantera esinemistest.

"Me oleme veendunud, et tütred elavad, peetagu meid hulludeks või mitte," nendib ema Aino. Isa ehitab kõrgema tantsuharidusega tütardele uude majja proovisaali.

Mõlemad on veendunud, et lõplikku selgust nende jaoks ei ole, Estonia hukust ning sellega seonduvast tuleb aga rääkida nii põhjalikult kui võimalik. "Sellest rääkimine annab bumerangiefekti, mis midagi ikka välja selgitab," ütles ülo Veide, kes oma sõnul on elanud küll ja ähvardusi ei karda. Hirmu Estonia katastroofist rääkimisel on Veided aga palju näinud.

"Ma ei saa senini aru, miks oli vaja laevavrakk katta hullema kihi betooni ja kruusaga kui mõni tuumareaktor. Kellegi kuldhammaste pärast seda teha ei tasu. Ma olen veendunud, et selle õnnetuse juures on tegu suure äri ja riikidevahelise poliitikaga," lausus kadunud kaksikute isa.

Räägivad telefonis tühjusega

Möödunud aasta septembris helises Veidede kodus telefon. "See olen mina, Hannely," kostis torust. Ema arvab, et tundis tütre hääle ära ja oli valmis jalapealt hulluks minema. Vaikivaid helistajaid oli Veidedele ennegi juhtunud, ikka katasroofijärgsetel öödel.

Psühhopaatidesse Pärnu-suguses linnas Veided ei usu. Praeguseks on nad kolinud uude kohta ega võta enam oma endist telefoni vastu.

"Sensitiivid soovitasid, et ma rääkigu neile helistajatele, mis me teeme ja kuidas meil läheb. ükskord istus tüdrukute Pantera-kaaslane, Estonialt pääsenud Marge Rull meil, telefon helises ja jälle oli toru otsas vaikus. Siis ütles Marge, et ütle neile, et mina olen ka siin. Olime nagu kaks hullu, kes räägivad tühjusega, nagu oleks see kõige loomulikum asi," meenutas Aino Veide.

Kõikvõimalikud sensitiivid nii Lätis, Eestis kui ka Suurbritannias on Hanka-Hannika ja Hannely omastele väitnud, et tütrukud on elus, sest varjude maailmas neid pole.

"Mis meil siis muud üle jääb kui neid sensse uskuda," lausub isa. "Aga nad on öelnud, et enne kaht aastat koju oodata ei tasu, alles siis võib ootama hakata."

PIRET TALI