Lembit Petersoni Humanitaarinstituudi üliõpilaste diplomitööna lavastatud "Väikesed tragöödiad" on= emotsionaalselt mitte kõige haaravam, kuid esteetiliselt heal tasemel ja pedagoogiliselt väärtuslik etendus.

"Väikesed tragöödiad" on raske pähkel lavastaja jaoks ka siis, kui osatäitjatena oleksid kirjas Oleg Tabakov või kadunud Innokenti Smoktunovski. Pushkin oli siiski rohkem poeet kui dramaturg ja "Väikesed tragöödiad" ei kuulu tema suurte õnnestumiste hulka. Igaüks neljast lühinäidendist on otsekui eskiis mõne suure, tervet õhtut täitva mitmevaatuselise lavateose jaoks. (Eesti keeles lisandub veel tõlkeprobleem: nagu luule puhul tavaline, pole tõlgitul seda kõla mis originaalil.)

"Puhtad" inimpahed

Sellest hoolimata on tuntud lavastajad just viimasel ajal mitmel korral pöördunud selle teksti poole. Mõned aastad tagasi lavastas "Väikesed tragöödiad" Eimuntas Nekroshius, möödunud kevadel, üheaegselt Petersoniga Anatoli Vassiljev. Väga võimalik, et praegune epohh oma ebamäärasusega on põhjuseks, miks kunstnikud otsivad hästi selgeid, ühemõttelisi, sellistele "puhastele" inimpahedele nagu ihnsus või kadedus (esimese kahe väikese tragöödia teemad) pühendatud teoseid.

Nekroshiuse ja Vassiljevi lavastusi seni kahjuks nägemata saan Petersoni lavastusest rääkida üksnes võrdluses tema enda varasemate tööde ja meie praeguse üldteatripildiga. Selles mõttes võib öelda, et Peterson jätkab "Väikestes tragöödiates" oma loomingu seda osa, mis on suunatud puhta vormi taotlustele. Misanstseenidest ja lavastuse atmosfäärist rohkem on seekord lavastaja hoole objektiks kõne meloodika ja liigutuste, eriti käteliigutuste plastika. Varieeritakse hääle tugevust ja tämbrit ning kõne rütmi, zhestikuleeritakse vähe, kuid läbimõeldult.

Kõige rohkem on lavastaja ülesannetega kaasa läinud Leino Rei Paruni osas ("Ihnus rüütel"). Nii näitleja maniakaalses pilgus kui ka kõhnade, pikkade sõrmede ilmekas töös avaneb tegelaskuju iseloom.

Marius Petersoni mitmest rollist on huvitavaim "Pidu katku ajal" jesuiitlik vaimulik, kes rahulikult nagu kalamees püüab veel viimasel hetkel saada kiriku võrku pattu langenud poegi ja tütreid. Mozartina ("Mozart ja Salieri") on Marius Petersoni mängus ära tunda Schaefferi näidendist ja Formani filmist alguse saanud geeniusetõlgendust ülemeeliku elunautijana, mis tänaseks mõjub juba rohkem stambi kui novaatorlusena.

Juhan Ulfsakist (külalisena) don Juani rollis oleks noore näitleja filmisarmi teades oodanud rohkem ka laval. Osa pole küll suur, kuid ka niisuguses mahus võimaldanuks mitmekesisemat esitust. Eriti jäi puudu hääle paindlikkusest, seda just võrreldes tähelepanuga, mida häälele üldse oli etenduses omistatud. Mart Aas Leporellona oli veenvam kui Salierina; naisnäitlejad muljet ei avaldanud.

Ilma aplausi ja lilledeta

Mis saab Theatrumist edasi? See on võib-olla kõige huvitavam küsimus, mille "Väikesed tragöödiad" püstitas. Praegune aeg eesti teatris ei ole soodus vormiotsinguteks - ja teisalt on isegi väga soodne, kui vaadata üleüldist hallust sekka roppusega, mida meile kõige rohkem näidatakse. Kommertslikkuse ja kiire, odava publikumenu eest võitlejate kõrval peab olema ka kunstnikke, keda huvitab kunst iseenesest, ilma sellega kaasnevate lillede ja aplausita. Samas on tähtis, et just niisugune teater poleks asjaarmastajalik, et vorm poleks kellelegi näitlejatest probleemiks, ja kogu tähelepanu koonduks uute väljendusvahendite avastamisele. Kuidas see kord realiseerub Theatrumis, näitab aeg.

KALLE KäSPER, KUTT KOMMEL

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid