Korruptsioonist rääkides peetakse silmas eelkõige riigiametnike ja poliitikategelaste altkäemaksmisest ajendatud toimimist. Võim ja õigus otsustada ning võimalus selle eest mingit lisaraha küsida loovad soodsa korruptsioonikliima. Üks peamine riikliku korruptsiooni mootor on riigieelarve investeeringulised osad – kokku veidi alla kahe miljardi krooni. Kui ametnik tunneb, et ta otsustab suurte summade üle ning et keegi saab suurel määral eeldusi oma tegevuseks just tema, ametniku otsuse tõttu, tärkab temas vastupandamatu soov seda ebavõrdsust mingilgi määral leevendada.
Aga ametnik, see pole vaid riigiametnik. Erastamise ja uute ettevõtete tekkimisega on ametikke hulgaliselt ka eraõiguslikes asutustes. Neist sõltub kodaniku elu vahest ehk samavõrd või rohkemgi kui riigiametnikust.
Näiteks pangaametnikud. Nende otsustada on oluliselt suuremad summad kui riigiametnikel. Ahvatlust tasandada laenuandmisel tekkivat ”ebavõrdsust” sunnib paraku laenuametnikku sagedasti esitama küsimust iseenda huvide kohta mainitud laenuprojektiga. Või teise kandi pealt: ametnikule priilt kättesaadav ja mõnd kolmandat poolt huvitav info kõlbab ikka müügiks, kui sobiv ostja leitakse. Vaatamata pankade tugevale sisekontrollile pole väidetavalt selliseid juhte sugugi vähe. Pole ka eraettevõtete huvides, et nende ametnike sedalaadi teod ilmsiks tuleksid.
Ametnik on ametnik sõltumata tööandjast: tal on töölepingu järgsed kohustused ja sellest saadav tasu ning tal puudub voli kasutada tööandja ruume ning seonduvat positsiooni sellelaadse lisateenistuse küsimiseks.
Tõsi, korruptsioonina käsitletakse vaid riigi teenistuses olijate majandushuvide konflikti nende positsioonist tuleneva võimuga. Eraametnike puhul on reguleerivaks seaduseks kriminaalkoodeksi altkäemaksu ning ametnike omavoli puudutavad punktid.
Sõltumata seadusest on nähtus sama: nii panga- kui ka politseiametnik võib esitada kimbatuses kodanikule paljutähendusliku küsimuse: ”No mida me nüüd siis teeme?” Ja kui kimbatus suur, jõutaksegi teoni – teatud varahulk vahetab omanikku. Ametnik jääb ämblikuna varitsema järgmist kodanikku, et oma hingepõhjast tulevat ärritust ja ängi varandusliku ebavõrdsuse vastu välja elada. Kui uskuda ühiskonnauurijaid, on kuritegevuse peamine mootor just ebavõrdsuse määr. Võimete või varandusliku konkurentsi alal ennast alaväärsena tundev inimene ongi potentsiaalselt valmis kurja tegema. Andke talle vaid võimalus. Näiteks võim.
Primitiivne arusaam ühiskonnas sündivast tekitab pettetoiminguid – väites, et seadusrikkumisi on palju, nõutakse enam politseiametnikke ja neile kõrgemat palka. Seni pole kusagil maailmas veel nähtud, et kuritegevus politseiametnike kasvu või nende palganumbri suurendamisel väheneks. Kurja tegemise ja mittetegemise põhjused on mujal. Küll aga tuleneb politsei või muude ametnike arvust rohkem võimu. Ja sealt edasi ka rohkem võimalusi. Näiteks korruptsiooniks.
Eesti ajakirjanduses on sageli imestatud leiguse üle, millega suhtutakse riigiametnike või poliitikute näivalt korruptiivsetesse tegudesse. Pole midagi parata – sama leiguse ja sageli ehk ka poolehoiuga suhtutakse altkäemakstud suhetesse erasektoris. Ükski seadus, korruptsiooni- ja altkäemaksuvastane nende hulgas, ei hakka iialgi toimima, kui kodanike eetiline aluspind on nõrk.
Lähiajal ilmselt esitatakse arutluseks seaduseelnõuna ”Ametnike maksuvaba lisateenistuse seadus”. See legaliseerib kõik toimingud, mida õhtumaine ühiskond siiani korruptsiooni ja altkäemaksuga seostanud on.
