Kadunud Saksa riigi mängufilmid Kinomajas
filmikriitik Täna avatakse Tallinna Kinomajas saksa reÏissööri Frank Beyeri retrospektiiv. Näidatakse Beyeri kuut mängufilmi aastatest 1963–1991. Eesti vaataja teab rohkem Lääne-Saksamaa filmitegijate loomingut, samas pole meil eriti aimu, mida tehti siinpool Berliini müüri. Kohustuslikus korras saadeti nõukogude ajal siinsesse filmilevisse küll rohkesti Ida-Saksa filme, kuid sageli neid siin ei näidatud või linastusid need tühjale saalile. Üldiselt peeti DEFA stuudiot propagandafilmide, kriminullide, lamedate komöödiate ja muu rämpsu tootjaks. Tsensuur oli Ida-Saksamaal kõigist sotsmaadest, ka Nõukogude Liidust rangeim, ideoloogiamasin töötas täiskäiguga ka filmitööstuses.
Ometi valmis ka GDR-is meistriteoseid, üheks kõige omanäolisemaks ja andekamaks reÏissööriks, kes praegugi filmitegemises aktiivselt osaleb, peeti Frank Beyerit. Tema tegi näiteks Ida-Saksamaa esimese koonduslaagriteemalise filmi “Alasti huntide keskel” (“Nackt unter Wölfen”, 1963), mis valmis ka eesti keeles ilmunud Bruno Apitzi samanimelise romaani järgi. Bu-chenwaldi koonduslaagri poliitvangide suurt põgenemisoperatsiooni 1945. aasta kevadel kajastavat lugu näeme nüüd filmina üle hulga aastate taas Tallinnas.
Sõjateemat, mida DEFA väga armastas, käsitlevad Beyeri retrospektiivist veel filmid “Jakob Valetaja” (“Jakob der Lügner”, 1974; võitis Berliini festivalil Hõbekaru ja jõudis Oscari nominentide hulka) ja pöördepunkt (”Der Aufenthalt”, 1983).
“Karbiid ja hapuoblikas” (“Karbid und Sauerampfer”, 1964) näitab koomilises laadis Dresdeni sigaretivabriku ülesehitamist vahetult sõja järel, suhteliselt negatiivsest küljest iseloomustatakse vene okupatsioonivägesid.
“Varjupaik” (“Das Versteck”, 1977) lahkab abieluproblemaatikat tollasel Saksamaal.
Juba ühinenud Saksamaal valminud “Kahtlustus” (“Der Verdacht”, 1991) näitab õnnetut armastuslugu SDV-s, kuhu segatud poliitilised motiivid.
Frank Beyer on küllalt keerulise loojasaatusega mees, teinud üle 25 pika filmi, suure osa neist televisioonile. Ta on olnud keelatud reÏissööride nimekirjas, parteist välja visatud, teinud tööd Lääne-Berliini televisioonile, leidnud võimumeestelt hiljem jälle andestamist jne. Tema tugevalt sotsialismikriitilist filmi “Kivijälg” (“Spur der Steine”, 1966) nägime poolteist aastat tagasi viimase Saksa filminädala ajal Kinomajas, kus linastus ka Beyeri viimaste aastate tuntuim film “Nikolaikirche” (1995), mis kujutab 1987. aasta hilissügisesi meeleavaldusi Leipzigis, millest sai alguse pööre Saksamaa saatuses. ”Nikolaikirche” on Frank Beyerile tüüpilises - sotsialistlikku olustikku realistlikus ja psühholoogilises laadis kujutav linateos, mis peaks erutama mitte ainult idasakslasi.
