New Yorgis arutatakse, kui kulukaks võib minna pilvelõhkujate kaotamine, kui infotehnoloogia areng hakkab võimaldama iga asja kaugelt ajada. Sellisel arvamusel on alust kuhjaga: Internet 2 ülikiirete serverite ja andmevahetusega süsteem loob tehnoloogia ning suhtlemise arengu uue aluse. Eestis aga püritakse kõrgusisse, mille põhjuseks ülerahvastumist ning maa nappust küll pidada ei saa. Ikka vana tammsaarelik ärplemine – kellel rohkem, kellel pikem.
Ehitusfirmadelgi häda käes ning kasumikaotuse oht sunnib liitumisläbirääkimistele. Ligi 12-miljardilisest ehitusteenuste käibest Eestis moodustab üle 8 miljardi krooni mitmesuguste ehitusmaterjalide ja tehnoloogiate import. Seega on ehitamine küllaltki kaalukas väliskaubanduse defitsiidi tekitaja. Pelgan, et ehitusettevõtete liitmine ei tekita olulisi edueeldusi Euroopa Liidu hankelepinguis osalemiseks.
Avaliku eelarve majaehitustelgi on oma piir nagu vajadusel kontoripindade järele – siiani on nüüdisaegne infotehnoloogia jõudnud Eestisse suurema kiiruga kui vanasse heasse Euroopasse. Seega võib panustamine suurele, uhkele ja paljule ning ettevõtete liitmine kulude kokkuhoiuks küll hädade aega edasi lükata, aga mitte vältida.
Milles on pääsetee?
Mõistagi tavatutes ja nüüdisaegsetes lahendustes. Eesti edu eelduseks ongi just need lahendused, mis on nüüdisajal heaks ja perspektiivseks tunnistatud, mitte vanade vigade kordamises.
Ehituses tähendab see ökoloogilisele ehitamisele suundumist. Praegusel juhul märgib sõna “ökoloogiline” keskkonna- ja inimsõbralikke ehitusmaterjale ning majanduslikult ökoloogilist toimimist nii ehitamise kui ka lammutamise kulude kokkuhoiu saavutamisel.
Infotehnoloogia ja teedevõrgu areng võimaldab hajutatumat elamist. Ehitusmaterjalidest tasub enam pruukida savi, puitu ning tsemendi ja puidu kombinatsioone – peaasi, et võimalikult looduslik ja võimalikult kohalik. Samade materjalide kasutamine hoonete korrastamisel vähendaks oluliselt importi ning tugevdaks majandust kaubandusdefitsiidi vähendamise abil.
Ökoloogiline ehitamine ei tähenda sugugi nüüdisaegsetest elustandarditest loobumist. Sama olemisheaolu on saavutatav lihtsalt majanduslikult ja tervislikult vähemkahjulike vahenditega.
Ma ei imesta, kui tulevikus hakkab ehitusfirmade käibest suur osa laekuma hoopis inimeste koolitusest. Õpetada, kuidas oma kätega ehitada püsiv ja esteetiline hoone. Ainult õpetus on see, mis vähendab kodaniku hirmu, et savist ja õlgedest laotud müür võib äkki murenema hakata. Müüa jooniseid, kogemust ning õpetust ja propageerida ökoloogilist elustiili. See on samasugune äri nagu näiteks kaalujälgimine – osalejad tasuvad kollektiivse toe, legendi ja tekkiva heaolu eest. Eelnev pole roheline luul, vaid hädapärane asi.
Ehitamine tekitab tõsiseid kliimaanomaaliaid. Nii New Yorgi kui ka Tokyo kesklinnad kiirgavad rohkem soojust, kui päikeselt sinna langeb, kvartalite kaupa võib ilm erineda oluliselt, mistõttu on inimene sellises keskkonnas paratamatult kliimastressi ohver. Eraldi suurprobleem on kanalisatsioon – alaarenenud vee- ja solgivärgile kristallpaleede püstitamine on nagu frakis sõnnikuveotalgutele minna.
Kõik, mis pole valus või ebameeldiv, on muudetav moodsaks. Moodne toodab üldjuhul kasumit. Ökoloogiline ehitamine ja eksistents allub eeltoodud reeglitele. Miks mitte siis teenida selle pealt kasumit?
