Soomaa Soomaa rahvuspargi põhjapiiril asuvas Saarisoo talus meisterdati nädala jooksul seitse haabjat. Lootsikud hakkavad sõitma Eestimaa eri nurkadest pärit meistrimeeste koduvetes. “Teeme oma haabja kindlasti valmis, aga kas paat ka vett pidama hakkab, seda ei tea,” ütles haavapuutüvest esimest korda paati valmistav Räpina metsakooli õpetaja Enn Reinvee. Metsakoolist tuldi haabjakunsti uurima, sest Räpinas poleks paha lisaks grillsöe tootmisele ja palkmajade ehitamisele ka paadimeisterdamist õpetada. “Kuigi firmad ei pööra enam erilist tähelepanu metsatööliste koolitamisele, võib oskamatus kalliks maksma minna,” ütles Eesti metsatöö koondvõistkonda kuuluv Reinvee.

Juba kolmandat aastat toimuva haabjalaagri kaugeim meistrimees on Alaskast pärit Steve Lester. Ta sai Eestis korraldatavatest lootsikuvalmistamise päevadest teada Hiinas. Seal toimunud jääskulptuuride võistlusest võttis osa ka eestlasi, ja nii sattuski Lester möödunud aastal Eestisse puuskulptuuride päevadele.

Tänavu Tallinnas Kunstiakadeemias joonistamist õpetav Lester ütles, et õpetab inimestele, kuidas joonistada aju parema poolega. “Iga täiskasvanu suudab joonistada väga hästi, kui ainult vasak ajupoolkera teda ei käsutaks ega tsenseeriks,” väitis ta ja tõi näitena kaks joonistust, üks neist tehtud enne, teine pärast tema viiepäevast kursust.

Lesterit üllatas, et Eesti ja Alaska on nii sarnased. “Siinsed inimesed on sama sõltumatud nagu Alaskas, nad tahavad kõiki asju ise teha, ning neil on säilinud austus looduse vastu,” seletas ta.

Tehnoloogiasaavutused on siiski ka haabjameisterdamisesse tunginud – paadikerede voolimisel põrisevad siingi mootorsaed. Ometi tehakse haabjad samasugused, nagu neid poole sajandi vanustest haavapuudest on siinmail tehtud juba aastasadu.

“Kui haabjat kasutada, ei kesta tema eluiga üle kolmekümne aasta,” teab laagri korraldaja Aivar Ruukel. “Kuigi selle sõiduriista on välja vahetanud plastikpaat, on haabja valmistamine terveks eluks meeldivalt meeldejääv kogemus.”