Bruce Willis jätab ära viimsepäeva

Pateetiline maailma huku ähvardus on lõbus

Viimnepäev võib jääda tulemata, kui maamunal leidub sääraseid vapraid ja visasid hingi nagu Bruce Willis. Vähemalt nõnda sünnib eelneva mitmekuise võimsa reklaamikäraga kogu maailma kinodesse paisatud Hollywoodi kassahitis, noore eduka lavastaja Michael Bay ulmekas “Armageddon – viimnepäev”. Enamiku praeguste ulmefilmidega võrreldes on “Armageddon” ülemäära pikk – ikkagi kaks ja pool tundi. Kuid ta ei veni. Tegevuspaiku on küllaltki palju ning nende osatähtsus ajaliselt osavalt paika pandud, et pinget tõusvas suunas hoida.

“Armageddonis” ähvardab meid aga Texase suurune metalli- ja kivikamakas ning pealegi jääb viimse-päevani aega vaid 18 päeva. Põnevust lisatakse ja pideva ohu suurust toonitatakse aeg-ajalt Maale sadavate asteroidikildude kaudu, mis toovad siiski kaasa tagasihoidlikke purustusi ja inimohvreid.

Tavaliselt näeme katastroofifilmides ning ulmekates verd ja laipu lademes. “Armageddonis” tuleb mõistagi ette inimohvreid, kuid liigset “tomatipastat” ei serveerita. See on mõistetav, tegemist on ikkagi Disney kompanii tootega, mis peab sobima vaadata peaaegu igale vanusegrupile. Siit ka hingepüüdev melodramaatilisus ja pisaratevood, siiski mitte ülemäära. Filmi üldatmosfäärile tervendavana mõjub kohati üpris vaimukas dialoog, üldse pannakse tugevasti rõhku toimuva koomilisele küljele. Kogu kohatisele pealtnäha pateetikale ja hurraapatriotismile ei soovita filmi autorid lugu eriti tõsiselt võtta, pigem ikkagi ennekõike meelelahutusena.

Enamik “Armageddoni” osatäitjaid on nimekad näitlejad või tõusvad tähed, kuid ega neil praegusel juhul eriti särada õnnestu. Bruce Willisega vapruses võrdväärset ja filmi armastusliini arendajat mängib uus täht Ben Affleck, kes tänavu võitis Gus Van Santi “Hea Will Huntingi” kaasstsenaristina koos Matt Damoniga Oscari.

Kõik kokku: “Armageddonile” võib tugeva kolm plussi panna.