Minu veetlev Pipi

Turumajandus annab teatrite mängukavas tunda ka heast küljest. Lastelavastusteks ei valita enam suvalist uut, eelistatakse kindlapeale lugusid ja nimesid. Astrid Lindgren on lastekirjanduse trumpäss. Võib kindel olla, et Lindgreni raamatutega üles kasvanud vanemad toovad oma lapsed teatrisse tema lugusid vaatama. Risk raamatule alla jääda on suur. Seda suurem on heameel Rakvere Teatri kordaminekust “Pipi Pikksuka” endaga. Pärast Emajõe Suveteatri “Ronjat” on see eesti teatrile juba teine tubli tulemus Lindgreniga. Mis esmatähtis: mõlemast lavastusest on tunda lindgrenlikku kargust. Südamlikkust, mis puudutab ilutsemisse voolamata.

Nii nagu Elina Reinold oli Toomemäe suves täievereline Röövlitütar, nii on Ülle Lichtfeldti Rakvere lavastust krooniv Pipi, kes on üsna prii sellest tädilikkuset, mis enamasti näitlejannadel lapsi mängides välja lööb. Selle mängeldes tiritamme viskava Pipi jaoks poleks tõesti ilmselt “ükski puu liiga kõrge”. Sama tõsiselt võetav, lihtsalt usutav on ta ka oma südamlikel hetkedel.

Juba Aare Laanemetsa Pärnu teatris lavastatud “Kevadest” oli märgata taotlust teha tõsisem ja valusam lugu, kui Tootsi ja Kiire lugudest mäletama oleme harjunud.

Sarnaselt ei ole nüüd ka Pipi vanamateta-olek pelk sõnakõlks laulusalmist à la “isa on mul kurrunurrumaal ja ema taevas ingliks”.

See Pipi peab päriselt ise hakkama saama. Ja saab ka. Trööstib pigem ise surnud ema “seal pilveserval”, sellega on rahu teinud. Sellega, et tema laevahukus kaduma jäänud isa surnud võiks olla, ta leppinud ei ole. Ta usub ikka veel... See Pipi on (röövli)pealikust isa (Indrek Taalmaa) tütar! Täiskasvanud publiku rõõmuks on need meeleolumuutused, kus Pipi ringitraaveldamise vahel hetkeks enda üksindusse vaadata laseb, täpselt välja mängitud.

Pipi koolimineku-, eriti aga Tommi-Annika ema kohviõhtule kutsumise pildi finaalis tekib korraks aga isegi seos professor Higginsi julmavõitu õukonda eksinud “Minu veetleva leedi” Elizaga. Vaba laps olla on üksildane värk.

Seega saab ka täiskasvanud vaataja oma muinasjutu kätte. Võtab suurel silmanurga niiskeks, aga ei pane lapsi nihelema. Ja vastupidi, tantsu- ja tagaajamise tingel-tangel ei sunni suuri kella vaatama. Olgu siis pealegi, et tantsunumbrid ei sujunud esietendusel veel kõige kabedamalt ning mitte kõik laulunumbrid hästi.

Rakvere “Pipile” võib publikumenu ennustada. Ja nii võib arvata, et mängukordadega küpsevad ka teised osatäitjad just loomulikkuses Lichtfeldti Pipile lähemale. Esietendusel oli lavastaja sõnumina rohkem kui selge, et sinises univormis Tommy (Heilo Aadla) ja roosas pupekleidis Annika (Karin Tammaru) on siin Pipi vastandid – korraliku kasvatuse ohvrid, nukulikkuseni trimmis. Paraku näis seesama korralikus kammitsevat ka osatäitjaid endid algusest lõpuni ühtemoodi. Samamoodi jättis õnnistav kohtumine Pipiga üsna mõjutult korralikuks Erik Ruusi ja Volli Käro politseinikud, seevastu Toomas Suuman ja Eduard Salmistu taskuvaraste paar suutis Pipi loomupärase mängulustiga juba esietendusel kaasa minna.