Aeg on sealmaal, et viimselgi ministril ja laisemalgi riigikogujal on põhjust mõistus ning üldistamisvõime riismed tagumikust pähe loksutada. Aina enam logisev riigimasin viitab mitme riigijuhtimisliku müüdi paikapidamatusele, kuid korraldamata riigiasjad viivad Eestit magusa elu lõpu suunas. Esimene Eestis levinud müüt on: “Väliskapital, eriti Ameerika oma, on hea ja kaitseb meid.”
Ükski kapital ei kaitse kunagi kedagi, vaid otsib oma ainsat väljundit – kasumit. See kasum tuleb edukast opereerimisest või spekuleerimisest. Millicom asendas eestlaste kaitsmise ja siinse suhtluskultuuri arendamise idee kohe mõnusa kasumitunde vastu. Osa Q-GSM-i aktsiaist rändas eelmisel nädalal rootslastele. Hea pakkumine ja kehv olukord Venemaal mõjusid üheskoos piisava mootorina ning Ameerika kapitali kohalolek vähenes taas.
NRG-nimeline energiaettevõte pole samuti mingi NATO väeüksus, mis Narva alla saadetakse. Ikka needsamad kapitalistid. On selline hea ajalooline kogemus, et riiki kaitseb eelkõige korralik sõjavägi, kuid see teadmine pole paraku populaarne. Väliskapitali kohalolek on siiski ainult kaitstud riigi julgeoleku suurendaja, mitte kunagi aga ainutekitaja.
Teine levinud müüt kõlab: “Lohe Gorõnit (mitmepäine inimõgard Vene muinasjuttudest) rahuneb, kui küla talle kauni naishinge toiduks ohverdab”.
Eesti eksportijad on ametlikult deklareerinud oma põhipartneriks läänepoolsed ostjad. Kaupadest pungitavad laod ning toidumeistrite ja põllumeeste hädakisa viitab selgelt, et Läänes paiknesid vaid kattevarjud 180-kraadiseks logistiliseks kurviks itta. Topelttollid Venega on pannud eestlasi kasutama kauplemiskavalusi.
Enesepettus on paraku vaid ajutise rahulolu ja edu allikas. Nüüd ongi külamehed palumas Mart Siimanni, Andres Varikut ja teisi tublisid, et need võist ja koorest nuku meisterdaksid ning selle Gorõnitile viiksid. Ehk lohe leebub ja hakkab jälle heaks. Külameestelt tuleks mõistagi või ja koor enne rahva raha eest ära osta.
Lohele kurinahale võib nukk aga meeldima hakata – tuleb ise kohale, sööb või ja koore ning ei maksa külameestele miskit. Vene oht oli ja jääb. Vaevalt, et idariigi uus peaminister Jevgeni Primakov vaid eksimusest oma kõnes Venemaa ja Nõukogude Liidu segi ajas.
Kelle asi on siis teada tegelikest kaubandustasakaaludest? Eks ikka riigi. Saamatust riigijuhtimisest on rohkem ikka kahju sündinud. Liigne majanduslik sõltuvus on reaalne põhjus võimalikule poliitilisele sõltuvusele. Sisutu ja eneseimetluslik majanduspoliitika on andmas tagasilööke kõikidesse eluvaldkondadesse. Põhjuseks halb õnn. Seda aga mitte suhetes Venemaaga 1998. aastal, vaid 1995. aasta valimistel Eestis.
Kolmas riigijuhtimislik müüt ütleb: “Madalate maksudega Euroopasse ei võeta”.
Mis pagana asi on see “Euroopa” Eesti poliitilises kõnepruugis? Kõik aina kõnelevad sellest ning toovad kaitseks igale rumalusele. Meil on vaja tõsta seda, teist ja kolmandat maksu, sest Euroopas on need veel kõrgemad. Miks ei kosta aga lauseid: “Meil on vaja paremini korraldada see, teine või kolmas riigielu valdkond.”
Maksukoormus peaks kasvama sedavõrd, kui kasvab riigi rahvusliku kogutoodangu tootmise võime elaniku kohta. Eesti sisemajanduse kogutoodangu tootmise võime on umbes kümnendik Euroopa riikide omast. Mis küll annab siinseile riigijuhtidele aluse ihaleda samasuguseid maksumäärasid? Maksud loovad eelduse ühiskonna keskendatud juhtimisele ja arendamisele. Eesti on jõudnud oma praeguste juhtidega majanduspoliitilise pankrotini: vajadus ja tahe kulutada riigisektoris on antud maksumäärade puhul suurem kui kodanikkonna suutlikkus tekitada lisaväärtust.
On kaks võimalikku lahendusteed: ühiskonnakorraldus paraneb juhtimiskvaliteedi kasvu arvelt või maks suureneb. Euroopa nimel mõistagi. Viimane on kodanikele koormav lahendus. Kahtlaselt kiirelt suurenev maks on mingi tõsise haiguse tunnus ja seda nii riigi kui ka inimese puhul.
