Sumamine allapoole vööd valges vahus
Hollywoodi mainstream-filme peetakse tobedaks, aga vaadatakse palju. “Kuus päeva, seitse ööd” on selle mannakreemise suuna musternäiteks: vahtu on palju, kõht täis ei saa, aga lürpida on mõnus. Ühe New Yorgi ajakirja noor ja kaunis toimetaja kavatseb puhkuse veeta troopilisel imedemaal. Sinna peab teda lennutama kuuekümnele lähenev noorusliku välimusega väikelennuki piloot Frank. Õhusõiduk teeb hädamaandumise pisikesel inimtühjal saarel ning paarike veedab koos umbes 150 tundi – põnevust, seiklusi ja nalja lisavad kusagilt eelmisest sajandist pärit piraadid
Osav kinokäsitööline
Praegu pisut üle viiekümne Tehhoslovakkias sündinud ja neljasena Kanadasse elama asunud reÏissöör Ivan Reitman on väga osav kinokäsitööline. Ta oskab suurepäraselt muuta oma nõrkused tugevuseks.
Reitmani naljad on enamasti allapoole vööd. “Kaksikutes” paneb ta Arnold Schwarzeneggeri sünnitama, paremat nalja annab välja mõelda.
“Kuus päeva, seitse ööd” tekitab algusest peale assotsiatsioone Adrian Lyne’i kuulsa erootikafilmiga “Üheksa ja pool nädalat” (1986). Kuigi Reitmanil pole erootikast õhkugi. Ta ei näita isegi paljaid rindu. Dialoog käib enamasti sellises laadis: kangelanna Robin (Anne Heche) pärib oma peigmehelt, kas too magas ka teise naisega ja mees vastab, et mis magamisest sai seal juttu olla. Ning siis kirjeldab oma pruudile, millised rinnad olevat teisel naisel olnud. Ja kui siia lisada, et imeväikeste rindadega blond Robin kannab perekonnanime Monroe ning et eraelus teatakse Anne Heche’i kui põhimõttelist lesbit, siis
Tsitaatide segu
Reitmani film koosneb ainult tsitaatidest, kõik ülevõetu on aga pandud koomilisse võtmesse. Harrison Fordi teab igaüks Steven Spielbergi “Indiana Jonesi” triloogiast. Kui palju lõike võib aga “Kuues päevas, seitsmes öös” neist filmidest leida!, samuti Andrew Davise “Jälitatavast” (“The Fugitive”, 1993), kus Ford peaosa mängis. Kokkuvõttes tundubki, et Reitmani linateose süvakihi leiab üles ennekõike vaataja, kes kommertsfilmi palju näinud. Too unustab kogu vahu, millest film lausa ujub ja suunab oma tähelepanu sellele, kui hästi või äraspidiselt on tsitaate kasutatud ja ümber töödeldud.
