Lennart Meri – mine metsa!

Toompeale kunstinäitusele viidud lehm varjab enda sees salakaubana sisse smugeldatud alasti venelast. Kus olid piirivalvurite silmad!

Tiblad ikka ei väsi! Nagu vesi, muudkui tilguvad läbi lae. Pane aga kausse alla, et mööda põrandat laiali ei vaoks. Stirlitz Eestis Hiljuti käis näiteks Eestis vene luuraja Stirlitz. Päris avalikult käis, kogus terve saalitäie oma agente kokku ning jagas ülesandeid. Siis kõndis linna peal, pildistas jaama, kirjutas midagi. Mõni päev hiljem oligi nimekiri valmis – 25 sajandi mõjukaimat eestlast. See nimekiri ilmus ajakirjas Luup. Milleks inimesi nimekirjadesse pannakse? Oleneb sellest, kes on nimekirja autor. Päts kirjutas näiteks üles neid, kellele tuleb tasuta suppi anda, tema nimekirjas olid üles loetud kõik eestlased. Jõuluvana paneb kirja häid lapsi. Aga tibla koostatud nimekirjal on vaid üks eesmärk – need ja need tuleb küüditada. Ja on loomulik, et ennekõike kupatatakse minema just kõige mõjukamad inimesed. Tõsi, ajakiri Luup ise eitab oma seotust Vene luurega ja väidab, et selle nimekirja mõtlesid nad ise välja. Kui see ka nii on, siis oli inimeste kirja panemine ikkagi väga kergemeelne tegu. Alles äsja ju vapustas meid kõiki teade, et taas kirjutatakse üles aborti teinud naisi. Viimati koostas säärase nimekirja teatavasti punane naistearst Vares, ja müüs selle kohe tibladele maha. Õnneks pandi too uus nimekiri keelu alla, ja põletati ahjus, enne kui venelased jaole said. Aga näed, kohe uus nimekiri platsis. 25 ilmsüüta inimest valgel paberil kirjas! Kummaline nimekiri Ei usu ma seda Luubi juttu, et sajandi mõjukaimad ja nii edasi. Sinna on ju kirja pandud jumal teab mis rahvast! Noh, muidugi, Päts, Laidoner ja Tõnisson – nemad on kui altari tiivad – igavesti pühad ja puutumatud! Nendega peavad algama kõik nimekirjad Eesti riigis, ka selles aborti teinud naiste rivis seisid nad aukohal, võidupärjad peas. Aga näiteks admiral Pitka – tema oli ju kõikse aeg merel. Teda pole ükski maismaa inimene oma ihusilmaga näinudki. Ainult vahel, väga ilusa ilmaga, võis silmapiiril märgata tema laevukest, ja lapsi hirmutati, et kui te sügavasse vette lähete, siis tuleb admiral Pitka ja viib teid ära. Selles mõttes oli ta muidugi mõjukas, et kõik lapsed kartsid teda pööraselt. Kõneldakse, et mõned ta viiski ära, ja need teenisid siis tema tondilaeval madrustena, kuni põrmuks pudenesid. Siis Ernst Jaakson. Tema sõitis noore mehena Ameerikasse õnne otsima ja kulda kaevama, elas seal nagu linnuke oksal, ei lugenud lehti ega saanudki teada, et Eesti Vabariik on hävitatud ja Pika Hermanni tornis tantsib oma jõledat tantsu punane kalts. Jaakson muudkui jõi Ameerika-maal viskit, vaatas Chaplini filme ja kirjutas mulle vahetevahel, paludes aga Pätsi ja Tõnissoni tervitada. Minu kirjad, kus ma püüdsin ullikesele seletada, et Päts on liitunud pühakute ning Tõnisson õndsatega, ja et Eesti riik piinleb punaelevandi jala all, võttis KGB endale. Ning Jaakson muudkui elas õndsas teadmatuses kuni surmani. Või siis Ernst Öpik, kes elas sootuks Kuu peal koos koera ja laternaga. Tema mõju seisnes mõõna ja tõusu tekitamises. Kaluritele oli see oluline, aga ülejäänud rahvale üsna ükskõik. Ka Tuglas seisis tavaelust täiesti kõrval. Kirjanduslik paavst nagu ta oli, ei lubanud ta luterlasi ega katoliiklasi üle oma ukseläve. Kes siiski läks – seda sunniti prille ette panema, Loomingule suud andma, püha ristikest Tuglase aias ära põletama ning kahe peaga Pegasust teenima. Sedasi hüüti sekti puuslikku. Õnneks polnud kirjandususulistel ühiskonnas suurt mõju ja neid maeti linnast välja. Nii tekkis Metsakalmistu. Johannes Aavik oli jälle sihuke inimene, kes mõtles endale välja omaenese keele! Käis aga mööda uulitsat ja vatras, mida sülg suhu tõi, – kohe jubedaid sõnu ajas suust välja, hirmus jubedaid! Õnneks ei saanud keegi aru, mida ta oma abrakadabraga öelda tahab, noogutati viiskalt, kergitati kaabut ja joosti kõrvaltänavasse hullu eest pakku. Ja ega need teisedki nimekirja sattunud inimesed suurt mõju omanud. Valgre oli alalõpmata purjus, Viiralt sageli Prantsusmaal, Poska enamasti surnud. Tammsaare sulgus aastateks oma majja ja kirjutas, kuni paberit hakkas korstnast välja voolama nagu langetõbise suust vahtu. Laikmaad võis näha ainult pildi peal. Nii et mõjukate inimeste nimekiri see küll ei ole. Kahtlustan ikka, et asja taga seisab Stirlitz, mitte Luup. Ning see teeb ärevaks. Ega ma nende surnute pärast karda – mis tibla neile ikka teha saab! Aga nimekirjas oli ka elavaid hingi. Isegi nii noor mees nagu Mart Laar – kõige targem laps, keda ma olen näinud. Nii elutark väikemees! Ta ise ütleb, et on palju sadamates hulkunud, sealt need teadmised täiskasvanute asjade kohta… Kahju, kui temaga midagi juhtuks! Trooja lehm Eestis Mart Laar, Jaan Kross, Lennart Meri, Hando Runnel – minge metsa! Olge paar aastat redus! Igaks juhuks. Laar teab mu vana punkrit, olge seal! Ja Arvo Pärt ja Neeme Järvi – minge teie ka. Ega välismaal elamine ole mingi kaitsekilp. Tiblad pääsevad igale poole. Näe, toodi hiljuti Tallinna suur lehm. Viidi Toompeale. Käisin teda kaemas – ja oh sa aeg! Polnudki tavaline vissi, oli hoopis Trooja lehm! Kui tema tagumikust sisse vaadata, võis näha venelast! Tegi seal oma tavalisi tempe koos sõprade koerakoonlastega. Näe, vägisi vingerdavad sisse, raisad, nagu salakaup! Pihustasin talle natuke prussakamürki peale, jäi vagusi. Olgem valvel! Ja pidage meeles, et nimekirjas oli ka Ivan Käbin! Aga see on KGB vana nipp, et kongi sokutatakse ka üks oma mees. Teda nimetatakse – “kõrv”!