Päevad täis tuuletõmbust

Ajakirjanik Inga Raitar sätib Kroonika esikaane jaoks naisterahvast, kes on saanud tuntuks kui Arnold Rüütli naabri armuke. Nii algab tee Parnassile!

Näha on, et valimised pole enam kaugel. Juba tallatakse mu aeda sügavaid poriseid radasid ning uksematt on suurest nühkimisest kulunud viledaks kui piimanahk. Orava armuke Kui varemalt käidi mind ikka oma nimekirjadesse ja erakondadesse värbamas, siis tänavu on lood sootuks hullud. Tuli näiteks üks näitsik, krõbistas küüntega vastu ust nagu ilves ja kui sisse sai, istus ahju juurde, sirutas pikad koivad välja kut konn kivil ja kõneles sedasi: “Armas härra Orav, mul on teile üks ettepanek. Kas te ei tahaks mind omale armukeseks võtta?” Mõtlesin, et tüdruk teeb nalja. Aga ei, pisikesel oli tõsi taga. Otsisin juba kammi välja, et oma harvu juukseräbalaid kenamasse mustrisse seada, kui tüdruk edasi rääkis: “Vaadake, kui te olete nõus end minu armukeseks kuulutama, siis ma teen kohe avalduse Kroonikale ja Seltskonnale ning pääsen esikaanele ja, miks mitte, ka saja kõige väljapaistvama eestlase sekka! Ivan Orava armuke – see kõlab uhkelt! Mulle on meedia tähelepanu väga tähtis, sest ma kandideerin Riigikokku.” “Ah selles on asi!” kohmasin mina – teate, päris kergendus hinges. “Ei, kulla laps, mina end küll valimisvõitlusse kiskuda ei lase. Ja ma ei luba sul ennast ka minu armukeseks nimetada! Või veel! Häbitu sihuke!” “Aga ütleme siis, et ma olen teie endine armuke, ja te hülgasite mu?” pakkus tüdruk. “See oleks ka kõva sõna ja tooks Ingrid Tähismaa kõpsti mu ukse taha!” “Pean ma tõmbetuult tegema, et sust lahti saada!” vastasin mina. “Kas sa kasid! Hulluta omasuguseid!” Ning ajasin plikaohtu saadikukandidaadi uksest välja. Aga, oh, ei olnud tema viimane, kes selle armukese jutuga minu juurde tuli! Käis neid igasuguseid, noori ja vanu, ja koguni meesterahvaid nende hulgas, kes tegid ettepaneku, et nad sokutavad mulle mingi eide, hakkavad ise tema armukeseks ning pääsevad siis ajakirja esikaanele kui “Ivan Orava armukese armukesed”. See pidavat kõvasti hääli juurde tooma, ja muidugi – 100 kuulsaima eestlase hulka aitama. Sinna tahtsid kõik kangesti! Mul hakkas pea ringi käima ja kõht jäi kinni sellest tantsust. Harjusin magama, kepp käes, et vajaduse korral udjada, kui mõni kuulsust ihkav saadikukandidaat prooviks mind une pealt õnneks võtta. Veel vanas eas tahavad ära vägistada, nurjatud! Kodakondsus Pätsi moodi Lõpuks hakkas külaliste voog vaibuma ja polnud enam tarvis tõmbetuult teha. Mitu päeva ei kõlistanud keegi, ja ma ohkasin kergendatult. Siis järsku kolistati akna taga. “Enn Tarto siin!” karjuti õuest. “Jumal küll, tule siis ometi uksest!” vastasin mina. Tarto ütles, et ahah, ja tegigi nagu kästud. Tuli tuppa, võttis kindad käest ja raputas habemest lund. “Noh, mis sind siis vaevab?” pärisin mürgiselt. “Tahad kah mulle armukeseks?” “Mis? Ei!” kostis Tarto. “Mina tulin sind hoopis Toompeale piketeerima kutsuma! Seal tahetakse venelastele kodakondsust anda. Kas pole jõle? Tule, võta lumelabidas ja vehi sellega lossi ees!” “Kui sa tahad varblasi peletada, palka pritsimehed!” andsin ma nõu. “Mina ei tule kuhugi.” “Aga ei tohi ju anda kodakondsust igaühele!” õiendas Tarto. “Pätsi ajal nii ei tehtud!” Mulle teeb alati pahameelt, kui inimesed ilmaasjata Pätsi nime suhu võtavad. “Pätsi ära puutu!” ütlesin ma. “Päts andis kodakondsust neile, kellele tahtis ega koonerdanud kunagi. Andis kodakondsust kohe kuhjaga. Näiteks oma pressrauale, oma toolile, oma kummutile – kõik tublid mööblitükid, elu aeg tublisti peremeest teeninud… Pätsi mööbliks olid eranditult Eesti kodanikud, ainult aialabidas oli lätlane.” “Mis jutt see on!” õiendas Tarto. “Mööblile ei saa anda kodakondsust, samuti kui venelastelegi! Pätsil polnud õigust seda teha!” “Pätsil jäi õigust ülegi!” panin mina vastu. “Andis kui vaja, ja kui vaja, võttis ära kah.” “Kodakondsust ei saa ära võtta!” vaieldi mulle vastu. “Miks ei!” seletasin mina. “Näiteks Tõnissonilt võeti iga kuu mitu korda kodakondsus ära, kui ta purjuspäi vales kohas üle tee läks. Ja Päts ise oli ka enamasti ilma kodakondsuseta, sest ta kinkis seda sageli teistele, haigetele koerakestele ja tõbistele kiisudele – tal oli nii hea süda!” “Loom ei saa olla kodanik!” ajas Tarto ikka oma joru. “Kodanik saab olla ainult inimene, eriti muidugi vabadusvõitleja, nagu mina. Ja minult ei saa mitte keegi kodakondsust ära võtta!” “Vaata, Enn-poiss!” ütlesin mina. “Loomade asjus niipalju, et näituseks Laidoneri hobused olid kõik – k õ i k ! – Eesti Vabariigi kodanikud! Laidoner ei ratsutanud kunagi mittekodaniku seljas, sest sihuke võiks ju sõjasaladused reeta! Ja mis puutub sellesse, et keegi ei saa sinult kodakondsust ära võtta – siis noh, mina just praegu võtan. Mul on Pätsi volitus.” “Sa ei saa!” hüüatas Tarto ja surus selja vastu seina, nagu kavatseks võidelda elu ja surma peale. “Saan küll, ja juba võtsingi,” naersin mina. “Tagasi saad pärast jõule. Ega seda tasugi iga päev pruukida, kallis asi ikkagi. See on rohkem presidendi vastuvõtu jaoks ning kirstu kaasa panemiseks.” Ja seepeale tegin ma jälle tõmbetuult ning kodakondsuseta inimene lahkus mu tarest. Minu esimene kodakondsus Ma mäletan, kuidas ma ise esimest korda kodakondsuse sain. See oli kevadel. Jooksin särgiväel mööda aeda ringi, isa aga nõjatus tarale, vaatas mind kaua ja ütles: “Sa oled juba suur poiss, Ivan, ma vaatan, et sul on isegi juba kodakondsus. Tõesti, vaja sulle saapad osta…” Oli uhke tunne küll.