Nigula looduskaitseala loomade turvakodusse sattus noor luik, kes pakasega veekogusse kinni külmus. Turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul teatasid neile jäässe külmunud luigest inimesed, kes olid linnu jäävangist päästnud ja oma hoole alla võtnud.

Kaja Kübara sõnul oli neil turvakodus juba ennegi üks sarnase elusaatusega luik turgutada. Uhkete lindude kohtumisest sai alguse suur ja siiras sõprus. “Nad paterdavad koos aedikus ringi ja käivad koos väljas, väikese tiigi jääaugus sulistamas,” räägib Kaja Kübar.

Paraku saavad luiged vees märjaks. See näitab, et noorte luikedega pole kõik päris korras. “Ilmselt on midagi lahti päranipunäärmega, sest nad ei määri ennast,” selgitab Kübar. “Arvan, et linnud olid varem pisut näljas ning seetõttu on nende rasvavaru nüüd väike.”

Kaja Kübar usub, et luiged koguvad turvakodus peagi vajalikul määral rasva ning sulgedega seotud mured mööduvad.

Et luiged inimestega ära ei harjuks ja oleksid toibudes võimelised looduses iseseisvat elu jätkama, väldivad turvakodu töötajad nendega kokku puutumist nii palju kui võimalik. Neid ei silitata, nendega ei räägita, ei söödeta peost. Kui kuninglikud linnud kosuvad, viiakse nad merre.

“Mõtleme nad vabastada kohe, kui nad selleks valmis on,” räägib Kaja Kübar. “Uurisime kaluritelt, kus meri veel jääs pole ning saime teada, et praegu on meri üsna pikalt kinni külmunud. Kui luikede vabastamise aeg kätte jõuab, võib isegi juhtuda, et nad tuleb viia hoopis Saaremaa külje alla, kus on vesi lahti.”

Nigula loomade turvakodus on talvekülma eest varjul ka kaks toonekurge, kes ei lennanud teistega talvituma.“Üheks põhjuseks võib olla liigne inimesega harjumine, sest nad olid üsna kodustatud,” tõdeb Kübar. Ent lisab samas, et täpset põhjust teab ilmselt siiski vaid lind ise.

Kübara sõnul olid nende turvakodus tänavu tervist kosutamas ka haruldased linnud järvekaurid, kes kohe kõigi töötajate lemmikuks said.

“Need on Eestis väga haruldased linnud,” ütleb Kübar. “Eestis on neid vaid kakskümmend, see tähendab kümme paari. Järvekaurid elavad alati kahekaupa.”

Üks turvakodu järvekauridest oli terve, kuid teisel oli tiib tormituultes viga saanud ning vajas lahasesse panekut. Pärast kahenädalast kipsikandmist järgnes veel kümme päeva kontide kokkukasvamise aega, ning siis viidi lind uuesti merre. “Seda taaskohtumist merega oli tore vaadata, ta kukkus kohe suplema,” meenutab Kübar, ”selliste lindude ravimisel on tohutu vastutus. Neid on ju nii kohutavalt vähe.”

Tänavu on Nigula turvakodust vabastatud üle 110 looma ja linnu, kes sattusid end Pärnumaale kosutama heade inimeste abil.