Iga aeg on omamoodi eriline, aga 1990. aastate algus oli kogu Eestis ja eriti Tallinnas eriline. Kõik võbises. Oli päevi, kui linna kütmiseks oli pooleteise päeva varu ja mootorikütusega oli võimalik kindlustada vaid kiirabi, politsei ja tuletõrje. Kord oli ka nii kriitiline olukord, et Jaak lubas viia kirikusse kroonlühtri… Kõik läks korda. Toomkiriku käärkambris jääb kroonlühter meenutama üht tänulikku inimest, keda usk aitas ületada ennast ja uskumatult suuri raskusi. Metsakalmistul jääb hauakivi meenutama üht linnapead, kes ei suutnud rohkem.

Poliitiliste intriigide tõttu jäi Jaak Tammel Tallinnas palju kavatsusi kavatsusteks. Ta pidas võimalikuks jätkata linnapeana Eesti ühes kõige keerukamas linnas – Sillamäel. Juba lootusetuks tunnistatud linnas hakkas elu kiiresti ilmet võtma; suurem osa oma mehi kaevas sõjakirved maa sisse. Seetõttu võis tekkida usalduslik õhkkond ja oli võimalik saavutada ühine keel mitmete investoritega. Keegi kuskil kunagi ehk kirjutab: "Me tulime toime…". See kõik on saavutatud veretult, ent ometi paljude elavate ja sündimata südamete hinnaga.

Jaak Tamm taastas Tallinnas ammuse traditsiooni: kuulutas välja südamesoojust, üksteisemõistmist ja sõbralikku koostööd eeldava Jõulurahu. Tänavuse jõulurahu ajal jäi Jaak Tamme enda süda jäädavalt seisma. Leinama jäid ema, õde, abikaasa, lapsed ja suur hulk töö- ja lugematu hulk mõttekaaslasi. Jaak ei tahtnud enda ümber kila-kola ega kära. Pärast leinatalitust Sakala Keskuses jääb teda saatma vaid perekond.

Tartu, Tallinna ja Sillamäe kolleegide nimel