Jääb mulje lõhestatud maast, kus elavad korraga mitmed eri ajastud, kus keegi ei mõista teist, aga igaüks on veendunud oma õigsuses.

“Lituma Andides” on Vargas Llosa kolmas eesti keelde tõlgitud raamat. Eesti lugeja tutvus selle kirjanikuga algas “Loomingu Raamatukogus” ilmunud noorusnovellidest ja jätkus militaristlikku nõmedust pilava satiirilise romaaniga “Kindral ja külastajannad”.

Kuus aastat tagasi kirjutatud “Lituma Andides” erineb stiililt mõlemast varasemast raamatust, olles traditsioonilisem, poeetilisem ja küpsem.

Llosa kandideeris 1990. aastal Peruu presidendiks, kaotas valimistel, kuid võitis loomingus. Raamatu parimad leheküljed on just need, kus kirjanik valuga kujutab oma maal toimuvaid metsikusi. “Sendero Luminoso” nime all tuntud terroristid tapavad mägiteel mõttetult nii prantsuse turiste kui ka Andide villarikkaid mäletsejaid vikunjasid – rääkimata alkaldidest ja inseneri-dest, kes mõistetakse surma üksnes sotsiaalse kuuluvuse tõttu.

Sotsiaalse teema kõrval leiab romaanist ka armastust ja ebausku. Postmodernismi sõbrad naudivad kindlasti Llosa seksuaal- ja fekaal-kirjeldusi, romantilisematele natuu-ridele meeldivad looduspildid. Romaan on võrdlemisi keerulise kompositsiooniga. Teljelugu on detek-tiivne süÏee, kus peategelane, aus kapral Lituma püüab jälile saada ühe Andide küla saladuslikele ka-dumistele.

Kolm raamatut on pisut vähe, et öelda midagi kaalukat Llosa kui kirjaniku omapära kohta. Võib ehk vaid täheldada teatud muutumist noorusnovellides kasutatud Julio Cortazari laadse teadvusevoolu menetluse juurest Gabriel Garcia Marqueze sarnase mütologiseeritud inimkäsitluse suunas.

Raamatu tõlkija on õnnestunult säilitanud kohaliku koloriidi. Juuakse chichat, tantsitakse marinerat ja kardetakse pishtacosid. Kellele romaanist midagi arusaamatuks jääb, see leiab vastuse, kui loeb Ricardo Mateo Durandi asjatundlikku järelsõna.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid