Kuidas kiiresti rikkaks saada
Pole vaja mingeid tõlkeraamatuid sellest, kuidas midagi teha. Mida ja kuidas teha, teab igaüks. Iseenese tarkusest. Tuleb oma vanad sokid müüki panna. Ühe soki hind võiks olla näiteks 200 krooni, paari hind 450. Aga miks mitte? Kui Sylvester Stallone võib müüa oma jakke raha eest, mis teeb 20 000 Eesti krooni, miks mitte siis teie või mina? Sokimüümises ei ole midagi shokeerivamat kui shokiteraapias.
See on väärt teenistus pensionäridele, invaliididele, kohanematutele ja prügikastiinimestele. Võrratu näiteks härra presidendile, peaministrile ja tollele nupumehele, kes tahab saada Eesti kuningaks. Hiilgav igale Mudila kuulsusele. Kuidas nemad kõik küll teenida võiksid, ilma õieti midagi tegemata! Nende kõigi tegevusest on omakorda kasu teistel, kes nende tegevust vahendavad ja nii edasi. Võib ju terve võrkturustussüsteemi luua!
Vaat nii tuleb mõelda – tänapäevaselt! Tuleb internetis luua sokilehekülg ja siis rõivastusesemete nimistu. Seni ainult pornoajakirjade kaudu müüdavad eesti kantud püksikukesed võiksid vallutada kogu internatsionaalse kogukonna! Müüa võib kõike: sokke ja lõhnu, shokke ja iseennast. Raha ei haise. Raha lõhn tõmbab ligi. Kapo ei jõua nii palju agente värvata, kui ukse taga järjekorras on. Ma ei tea, kuidas on teiste agentuuridega, aga küllap samamoodi. Müügiesindajaks kõlbab igaüks!
Peale vanade sokkide võiks müüa ka näiteks keeleoskust. Kui suur osa meie muulastest on endale keeletunnistuse ostnud, siis on ju keeleoskuse müümine veel parem äri. Kujutage ette, mida võib sisse tuua, kui iga põliseestlane, kes veel ei ole angliseerunud või amerikaniseerinud, äriks oma keeleoskuse hädalisele! Korraga saaks terve eesti rahvas rikkaks ja eesti keelt mitte oskavad eestimaalased ei jääks vaesemaks. Miks mitte? Juba aastakümneid tagasi müüs üks ettevõtlik ameeriklane krunte Kuul. Meie jälle võiksime oma Eestimaa ära müüa. Osa juba ju müüdudki.
Miks peaksime mõtlema nagu jaapanlased, kellele uus idee ei loe suuremat midagi, kui selle taga pole usaldatavat inimest. Võtame parem omaks ameerikaliku mõtteviisi. Inimene tänavalt tuleb sisse, tal on hea idee, ja see läheb ka käiku. Mõelge, kui hästi ravib niisugune – positiivne! – mõtlemine meie provintslikkust! Kui palju häid ideid kogu maailmast rikastab meie kõigele avatud kultuuri juba praegu!
Meil on viiuldaja à la Vanessa Mae. Meil on missid ja jupid ja ambaalid, Dekoltsid ja Gollivuudid, bensiinid, E-lapsed ja dirkonaalerid. Meil on friigid ja bitshid, bisnis ja fiiling, ja raha – bukazoidi, käshshi või lihtsalt mani – jalaga segada. Ole ainult mees ja tee seda. Jaapani vanasõna ütleb, et sõrm näitab kuud, aga loll vahib sõrme. See meile ei sobi. Meil ei ole küüned küllalt enda poole. Meile sobiks: ainult loll ei näe küünt kuud näitaval sõrmel, vaid vahib kuud. Meil Kilplas on noortelgi oma arusaam vanasõnade rahvatarkusest. Õige eesti mees viibutab kuu poole rusikat ja vahib seda! Iseenese tarkusest.
