Eesti–Vene piirileppe parafeerimisega on taas kord põhjust meenutada, et loovutasime venelastele enam kui kaks tuhat kolmsada ruutkilomeetrit maad. Loomulikult võiks teha endale etteheiteid, sest oleme palju kaotanud. Ja mingi kibedus paraku jääbki hinge, ükskõik kui ratsionaalselt me ka ei arutleks, ükskõik kui palju ei kõneleks poliitilisest reaalsusest. Mis veel rääkida neist tuhandetest Eesti Vabariigi kodanikest, kelle kodud on jäänud piiri taha. Või kes ise on jäänud sinna.
Hullem oleks aga, kui maailm näeb, kuidas meie, väiksed aga vaprad, kakleme vägeva Venemaaga piiri pärast. Tõsi, õigupoolest on küll just Vene pool ohtralt poliitilist rusikat näidanud, olgugi et meie läksime suurtele järeleandmistele juba mitu aastat tagasi. Sellesse ei viitsi aga maailm süveneda. Meie rahvusvaheliste partnerite jaoks on eilne ”rahuleping” tugevam Ïest kui keerulised jutud, kuidas nemad meid kogu aeg kiusavad. Pealegi kui Venemaa saadab vastuseks Läänele teateid, et oleme kohaliku vene vähemuse vastu karm ja rikume inimõigusi.
Ses mõttes tasub olla uhke, et esimese endise liiduvabariigina, esimese Balti riigina, oleme saanud korda piirisuhted kõigi oma naabritega. Ikkagi on see tsiviliseerituse märk ning maailm näeb, et suudame minna kompromissidele, jäädes sealjuures ka oma põhimõtete juurde. Ja territoriaalselt oleks me niikuinii võita saanud eelkõige vaid suure hulga puruvenekeelset elanikkonda – rikkuse, millega Eestit juba niigi õnnistatud on.
Eesti pool on valmis nii ruttu kui võimalik piiridokumendi ka kõigil tasemetel kinnitama. Sellise suhtumisega saame jälle oma Euroopa sõprade silmis paljut võita. Vaatame aga, mida arvab Venemaa uus parlament, mis valitakse tänavu sügisel ning mis ähvardab kujuneda kaunis vanameelseks ja seega tõenäoliselt Eesti suhtes tõrksaks. Pealegi on Vene pool korduvalt üritanud seostada piirilepet poliitiliste nõudmistega Eestile ja Moskva poliitikud leiavad siinpool piiri alati midagi, mille kallal mossis karu kombel mõmiseda.
Ja kuigi Vene delegatsiooni juht Ludvig TiÏov ei uskunud, et eile parafeeritud leppeid oleks enam võimalik vaidlustada, kuna see oleks rahvusvaheliste tavade jäme eiramine, ei tasu Moskva kuldsuud ammuli sui uskuma jääda. Nii USA kui ka teised lääneriigid on Moskvat uskuma jäänud ja pärast päid vangutanud. Aga loodame kõi-ge paremat.
