Bakuu nafta võimas bluff
President Geidar Alijev kindlustas vassimisega võimu vastaste üle
Moskva
Möödunud nädalal varises lõplikult kokku müüt muinasjutulistest naftavarudest Kaspia basseini Aserbaid-Ïaani osas. Välismaistel naftakompaniidel, mis on teinud hiiglaslikke investeeringuid olematu või vähese ”musta kulla” avastamiseks, tuleb kaotus alla neelata. Üks ”suurte” seas
Nezavissimaja Gazeta andmeil on AserbaidÏaani naftaalad juba Nõukogude Liidu ajast põhjalikult läbi uuritud. AserbaidÏaani president Geidar Alijevile sõlmis aga aina uusi lepinguid maailma suurfirmadega ja muutus seeläbi üha arvestavamaks figuuriks maailma ”suurte” seas. Naftauuringud tõid Bakuusse supermoodsaid konditsioneeritud õhuga elamuid, viietärnihotelle, arenenud ja odava mobiilside, lõbusa ööelu ja isegi Norra kultuurimaja. Kodustele valijatele tõotasid väidetavad naftavarud peatset vabariigi õitsengut.
Üks naftakompanii esindaja ütles hiljuti Nezavissimaja Gazetale, et kasumittoovaks leiualaks võib pidada kohta, kus ootab puurimist vähemalt 50 miljonit tonni naftat. Paljutõotatud aladelt ei leitud aga mitte kolmandikkugi sellest. Alijev oli sõlminud lepinguid isegi selliste piirkondade peale, kust oli ette teada, et seal pole tilkagi naftat. Aserite kavalalt sõlmitud lepingute järgi tulid sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatunud naftaluure kulud ja esialgsed investeeringud kinni maksta välismaistel investoritel.
Alijevi reÏiimi jaoks on petetud lääne kohalolek samas hädavajalik. Mägi-Karabahhia kuuluvuskonflikti tõttu püsib AserbaidÏaani kohal Armeenia ähvardus, kusjuures Jerevani sõjaliseks liitlaseks on Venemaa. Väidetavad ”kullaaugud” ja majanduslik ärksus oli Alijevi jaoks oluliseks ”relvaks”, et võita oma muhameedlikule riigile kristliku Lääne toetust. Nüüd tuleb AserbaidÏaanil end vaenulike naabrite suhtes teist moodi kindlustada. Võimalik on Türgi sõjaväebaaside loomine AserbaidÏaanis.
Gruusia esiletõus
Teisest küljest toob Bakuu kui silmakirjaliku naftaärikeskuse kokku kukkumine varjust välja Gruusia, kuhu on laekunud naeruväärselt vähe investeeringuid. Praegu on muinasjutulistest naftaleiualadest märksa olulisemaks kujunenud aga Gruusia-keskne transiiditoru, mida mööda energiavarud mitte ainult Bakuust, vaid ka Turkmeeniast ja Kasahstanist võiks Euroopasse kulgeda. Iidse kristliku kultuurimaana tuntud Gruusia on praegu Kaukaasias ainuke sõjalise konfliktita riik ja arvata võib, et tema hääl hakkab kõige enam otsustama transiidipoliitika otsuste langetamisel. Seetõttu on oodata ida–lääne ”mõjusfääride võitluse” ümberpaiknemist Bakuust Tbilisisse.
