Aisopos kirjutas metsas lõvi jälgi otsivast kütist. Puuraiuja, kellelt kütt jälgede kohta päris, lubas jälgede asemel lõvi ennast näidata. “Oh ei, ma ei otsi lõvi, ma otsin ta jälgi,” kostis selle peale kütt. Tallinnas kasvav Euroopa põhjapoolseim hõlmikpuu on keskkonnahoidlikkuse sümbolist muutunud lõvi jälgedeks. See arhitekt Kühnerti poolt sadakonna aasta eest istutatud ja sauruste ajast pärit olend on nüüdis-Eestis saanud teatavaks rahvameditsiini terminiks. Hõlmikpuu sündroomiks on hakatud nimetama nähtust, kus ebaoluline takistab olulise teostamist. Isehakanud arstiteadlaste diagnoos tulenevat ajast, mil kuri hõlmikpuu takistas eesti rahvale uue, ilusa ja helge Estonia teatri ehitamist.
Ei saa tumm puu meenutada, et Estonia teatri ehitamine langes Nõukogude riigi kokkuvarisemise aega. Sellega kaasnenuks tollase Lenini puiestee läbimurre Pärnu maanteele ühes kogu sealse miljöö hävitamisega ning pidupäevatribüüni ehitamisega kompartei keskmaja ette.
Hõlmikpuu sai hoovaks, millega selle vastuvõetamatu idee elluviimist pikendada. Muidugi oleks asi teoks saanud ja poleks aidanud mingi hõlmikpuu, kui vaid nõukogud oleksid püsinud.
Ei saa unustada, et looduse allutamisega ei tegelnud mitte ainult nõukogulased, vaid ka ohjeldamatu kasvu aegse kapitalismi jüngrid. Pole siis ime, et varustatuna hõlmikpuu sündroomi loosungiga on lõvi jälgi asunud taga ajama Tallinna volikogu keskerakondlik juhtkond. Seda, mis linna loodusega viimase kahe aasta jooksul toime on pandud, pole just rõõmus kirjeldada. Linnas, kus rohelust niigi vähem kui Helsingis, Stockholmis või Riias, on metsa langenud nagu Amazonase ürglaantes. Kuigi Tallinna ümber leidub piisavalt metsaäärseid lagendikke ja linna sees hulganisti tühermaid, on siinse ehitustegevuse omapäraks kujunenud esmalt linnametsa langetamine ning seejärel saadud raiesmikule pappmajade kergitamine.
Nii on toimunud Veskimöldres ja Raudalu maanteel, Pirital ja Rocca al Mares. Samal moel plaanisid Nõmme linnaosa keskerakondlikud vanemad tee-ehituse sildi all tülikast metsast vabaneda Mustamäe kaldapealsel. Nüüd on keskparteile pinnuks silma jäänud ka Naissaare metsad.
Pole siis mingi ime, et Tallinn on üks räpasemaid ning keskkonnavaenulikumaid linnu Euroopas. Linnavolikogu hoolimatus kandub paratamatult üle linnakodanikele. Ning inimesed, kes lihtsameelselt püüavad seda kaost korrastada, saavad endale paratamatult diagnoosiks hõlmikpuu sündroomi.
Sest diagnoosijatel pole mõtteski kohtuda ohtliku lõviga, vaid otsida ohutuid ja tulutoovaid lõvijälgi.
