Vanemuine ja Eesti balletiavalikkus jätab täna Tartus Rahumäe leinamajas jumalaga 50. ja 60. aastate priimabaleriini ja teeneka tantsupedagoogi Maie Maasik-Aavikuga. Nii noorelt ja nii jõulise isikupäraga ning otsekohe kandvate partiidega pole meil balletti keegi varem ega hiljem tulnud.
1952 lõpetas ta edukalt Vaganova-nim. Leningradi balletikoolis Maia Romanova, kõigile teada Galina Ulanova ema klassikalise balleti meisterklassi. Ent juba varem oli ta jõudnud oma ande paljulubavust ja üllatuslikkust tõestada diametraalselt vastandlike solistirollidega – värske ja eluküllase Saarepiigaga E. Kapi "Kalevipojas", jõuliselt küpse ja kirgliku Zaremaga "Bahtshissarai purskkaevus". Temperamentsus ja harmoniseeruv kirglikkus koos ratsionaalselt vahendeid valiva tehnilise meisterlikkusega olid omased tema Parashale "Vaskratsanikus" (1952), kus õrnuse-helluse duetti ja valssi saatsid alatised publikuaplausid. Neid jagus suure dramaatikaga loodud Esmeraldale ja Austeri-Urbeli Tiinale, seletamatu klassikalise pidulikkusega loodud Tshaikovski "Pähklipureja" Klaarale, deemonlikku groteski valdavale Griegi "Peer Gynti" Tüdrukule Rohelises, atraktiivsele ja allegooriaga küllastatud E. Tubina Kratile, jõulistele kangelannadele (Jeanne dArc "Orleansi neitsis", 1962).
Aukartust sisendav loomerida on kadestamistvääriv oma valikutes ja teostuses. Priimabaleriini Maie Maasiku ballettmeistri ja pedagoogi-repetiitori töö 1953– 1980 ei jää ainult eesti balletiteatri mäluraamatusse, vaid elab tema õpilaste läbi edasi tänaseski tantsuteatris.
Tuli oli tema element.
