Eesti venelastele oma telekanal

On kummaline, millist mõju on Eestile Kosovo sündmustel. Tuhandete kilomeetrite kaugusel aset leidva tragöödia valguses on ühtäkki avastatud mitmesuguseid rahvusi, nende probleeme ja arusaamu meie oma kodutanumalt. Eestikeelne ajakirjandus on avastanud kohalikud muulased, võõrkeelsed ning teismeelsed.

Miks selline teineteiseleidmine alles nüüd on tulnud, on ilmne. Sõda, mille suhtes seisukohad on meil siin nii erinevad, on kaugel. Kuna otseselt pole sel kõigel meiega midagi pistmist, siis pole seekord võimalik ühiskonnas eksisteerivad eriarvamusi kanda meie vanade müütidest laastatud sisevastu-olude pinnale ning nii sisuliselt ära nullida. Arusaamad tõest ja õigusest maailma asjade ajamisel on sedavõrd käegakatsutavad ning vastandlikud, et niisama lihtsalt käega lüüa enam ilmselt ei saanud.

Võõraste telekanalite roll võib olla tõepoolest otsustav. Teoreetilises plaanis saab Eestit rahvusriigi asemel pidada ka nn potjomkini külaks, mis võib piisava rahvusühtsuse puudumise tõttu muutuda kergelt ebastabiilseks ning sõltuvaks globaalsetest meediaorganisatsioonidest. Tulemit on juba näha – Eestis on kaks suurt meediakogukonda, kommunikatiivset ruumi – eesti- ja venekeelne –, mille kattumist pole seniste suundumuste jätkumisel lähemas tulevikus näha.

Kohalikud muulased veedavad televiisorite ees ligemale viis tundi päevas ning vaatavad peamiselt ida poolt levivaid telekanaleid. Nii ei saa nende teabeväljad ning igapäevane infovahetus märkimisväärselt erineda näiteks nende Irkutskis elavate rahvuskaaslaste omast. "Eesti" osa võib nõndaviisi nende argikommunikatsioonis jääda üsna pisikeseks.

Ent kui seda "Eesti osa" kujundab kohalik interrinde aegade vaimsust elushoidev venekeelne trükiajakirjandus, siis pole meie venekeelse elanikkonna tugevas identiteedikriisis midagi imekspandavat. Kui lugeda Rein Siku Pähklimäe koolilugusid, oli see kriis ilmne.

Ent mida siis teha, kuidas purustada need kahte kogukonda eristavad seinad? Tuleb mõista, et rahvusriiklus ei saa tänapäeval enam tähendada lihtsalt etnilist ühtlustamist. Meie puhul eeldab rahvusriiklus teatud üldist kommunikatsioonireformi, mille üles-andeks on ühiskonna poliitilise, kultuurilise jt eluvaldkondade tõhusam kommunikeeritavus. Paranema peab terve ühiskonna sisekommunikatsi-oon.

Selle sisekommunikatsiooni parandamiseks, kahe kommunikatiivse kogukonna liitmiseks tuleb võtta kasutusele võimsaim nüüdisaegne meedium – televisioon. Tuleb luua iseseisev venekeelne avalik-õiguslik telekanal.

Mitte selline suur ja uhke nagu praegune ETV – hommikust õhtuni eetris, vaid selline, mis räägiks igal õhtul mõ-ne tunni jooksul meie teiskeelsetele kaasmaalastele, mis Eestis toimub. Kui see uus jaam saaks veidi toetuda ka olemasoleva ETV tehnilisele ning bü-rokraatlikule baasile, ei läheks ta ka ülemäära kalliks – poleks ilmselt pooltki ETV eelarvest.

Seda uut kanalit on vaja, et suurendada sedasama "Eesti osa" meie muulaste igapäevases infovahetuses. Kindlasti ei ole meil vaja riiklikku propagandakanalit, poliitiliselt korrektseid Eesti ajaloo ja keele kursuseid. See mõjuks vägivaldsena ning annaks pigem vastupidise tulemuse – nagu punapropaganda okupatsiooniajal.

Meil on vaja kanalit, mis räägiks meie teiskeelsetele kaasmaalastele täpselt samu asju, elulisi ja praktilisi, mida meie kanalid räägivad meile. Näitavad kasvõi samu seepe. Seda selleks, et narvaka teabeväli oleks sarnasem pärnaka omale, mitte irkutskilasele. Et pärnakal ja narvakal oleks millestki rääkida. Kui nii läheks, oleks integratsiooniraha lõpuks hästi kulutatud.