Peer Gynt astub suurele lavale

Kunstiväärtuslik Marie Underi tõlge toob meieni tippklassika teose

Eesti Raamatu välja antud Henrik Ibseni "Peer Gynt" teeb lõpuks kättesaadavaks kõik ajad võidukalt üle elanud Marie Underi tippklassis tõlke.

Näidendi esmatrükk ilmus 1938. aastal ja on muutunud praegu tõeliseks rariteediks.

"Täna pole tõlkijat, kes tõlgiks samal tasemel "Peer Gynti"", leidis Ibseni klassikalise värssdraama viimane lavastaja Roman Baskin lavastuse ettevalmistusperioodil. Väheste parandustega on seesama tõlge olnud aluseks üheksale teatrilavastusele, mille hulgas on mitmeid Eesti teatriloo tähtsündmusi.

Terve galerii lava Peer Gynte

"Peer Gynti" nimirollis on astunud lavale suured näitlejad Eduard Türk, Ants Lauter, Rein Aren ja Juhan Viiding. Senise Peer Gynti lavakujude rea lõpetavad Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver, kes jagasid seda rolli Draamateatri lavastuses 1997. aastal.

Kolmveerand sajandit tagasi valminud tõlke mõneti arhailiselt mõjuv keel on pöördunud nüüd Underi eestinduse tugevuseks.

Mahuka tõlke tellisid poetessilt 1925. aastal Estonia ja Vanemuise teater, kirjutas koguteoses "Eesti teater 1920-40" Lea Tormis. Mõlemad teatrid tõid ka Ibseni ühe tuntuima näidendi kaks aastat hiljem lavale.

Arvatavasti lõi Under eestikeelse "Peer Gynti" saksa keele vahendusel, nagu see tol ajal tihti juhtus. On teada, et ka Maeterlincki ja Rostandi näidendeid ei tõlkinud Under mitte prantsuse vaid saksa keelest. Norra keelest oli Under võimeline tõlkima oma Rootsi võõrsil-elu perioodil, kus tal valmis Knut Hamsuni romaani "Rohtunud radadel" tõlge.

Hoolimata sellest, et mõned Underi tehtud näidendite eestindused olid kaudtõlked, pälvisid nad omal ajal suure vastukaja.

Teatrimees Priit Põldroos meenutab, et teda lummasid Underi eestindatud Maeterlincki sümbolistlikud näidendid "Pelleas ja Melisande" ja "Sinilind", mis ilmusid 1919. ja 1920. aastal.

Under otsis tõlkijana uuendusi

Suur osa Underi draamatõlkeid on olnud Eesti jaoks avastusliku tähtsusega, nad tutvustasid tol ajal uusi draamasuundi ja -voolusid.

Underi pärandist võib leida rohkesti fakte, mis kinnitavad tema elavat huvi Eestis 1920. aastate ekspressionismikatsetuste vastu.

Mitu Underi draamatõlget olid olemas vaid teatri osaraamatuna ja võivad olla hävinud. Kindlasti on aga selles mahukas varamus peale "Peer Gynti" teisigi kunstiväärtuslikke eestindusi, mille trükki võiksid kirjastused kaaluda.

Marie Underi draamatõlkeid

Paul Claudel "Vahetus"

Franz Grillparzer "Sappho", "Medea", "Toledo juuditar"

Walter Hasenclever "Poeg", "Antigone"

Gerhard Hauptmann "Valge lunastaja"

Hugo von Hoffmannstal "Elektra"

Henrik Ibsen "Peer Gynt"

Maurice Maeterlinck "Pelleas ja Melisande", "Sinilind", "Õde Beatrice", "Monna Vanna"

Edmond Rostand "Cyrano de Bergerac"

Friedrich Schiller "Orleansi neitsi", "Maria Stuart", "Messina pruut"

Sophokles "Antigone"

"PEER GYNTI" LAVASTUSI

1927 Vanemuine

1927 Estonia

1934 Endla

1935 Tallinna Töölisteater

1940 Vanemuine

1941 Estonia

1962 Eesti Draamateater

1978 Eesti Draamateater

1997 Eesti Draamateater

Miks klassika ei kulu?

"Peer Gynti" naasmine meie lugemisväljale kinnitab ta püsivat kaasaegsust.

Mis see on, et ühe osa kirjanduse väärtus ajaga üksnes kasvab, sellele vastab ise klassikuks saanud T.S. Eliot essees "Mis on klassik?".

Kõigepealt on selleks kultuuri küpsus, kuhu klassik ilmub. Eesti kirjandus- ja teatrikultuur olid 1920. aastate lõpuks, mil Gynt esmakordselt Underi nõtkes tõlkes eesti kultuuri sisenes, küpsed kogu maailma klassika vastuvõtuks ja ka ise klassikuid tekitama. Teiseks ütleb Eliot vajaliku olevat liikumist ühisstiili suunas.

"Peer Gynt" esindab eesti keeleski klassikat seetõttu, et ta on osa eesti kirjanduse arengut mõjutanud skandinaavia ühisstiilist. Me oleme niisiis ta omaks võtnud kui sugulashinge.

Aga üksnes sellest ei piisaks. Niisama palju peab sisalduma klassikas ka universaalsust. Gynt ise, ema Ase, Solveig, Anitra, Nööbivalaja – kõik nad on mingite üldiste väärtushoiakute, tundmuste ja kogemuste kandjad.

Neis on midagi samasugust, mida Eliot tähistab Vergiliuse Aenease iseloomustamisel sõnaga gravitas.

"Peer Gyntist" õhkub sõna otseses mõttes tiinust, millest igal ajal sünnib midagi uut. Ja selle uue kaudu iga klassikaline teos ka õpetab. Sest just õpetlikkus kannab "Gyntigi". Juba üksnes Peer Gynti "kõrbemono-loog" neljandas vaatu-ses on vabalt võrreldav sellega, mis öelda Hamletil või Faustil.

Klassikas seisneb kirjanduse moraal. Tõlgitagu ja loetagu rohkesti klassikat, siis muutub mõistetavaks ka kirjanduse moraalne säsi.

Rein Veidemann