Helendav jaaniussike peibutab isast sitikat

Jaanimardikat ehk rahvakeeli jaaniussi võiks otsima minna niitudele ja niisketele metsaservadele. Esimest kord ilmuvad nad jaanipäeva paiku, kuid teine põlvkond ilmutab end septembris. Jaaniussidega on nii nagu iga asjaga, et iga aasta ei ole hea jaaniussiaasta. Spetsialisti jaoks on nad alati olemas, kuid tavaline ussiotsija ei pruugi neid alati leida.

Emase roheka ussikese helendamine pole muud, kui ülelendava isase sitika peibutamine. Seega helendavad ussid siis, kui nad on paarituseks valmis. Kui tiivutu emane isend meenutab abitut tõuku, jättes mulje, et on kellegi laps, siis isased isendid on hoopis teistsuguse kujuga – tiibadega sitikad.

Oma helendavat keemilist ainet lutsiferiini ei raiska ussike mõttetult ega helenda kogu aeg, vaid lülitab helenduse sisse siis, kui peab seda vajalikuks. Lutsiferiin on aine, mis laguneb väga aeglaselt ja seetõttu võib näha jaaniööl ka näiteks helendavaid konnasid, kes on ussi alla neelanud.