Ühtviisi kunstnik ja insener ongi ta olnud juba üle kahekümne aasta. Tema poolt ülesvõetud filmide arv on aukartust äratav: 25 lühi- ja täispikka mängufilmi ning rohkem kui 50 dokumentaal- ja reklaamfilmi.

Meisteroperaatorina on ta näidanud end nii maaliliste looduserksate filmide tselluloidlindile jäädvustamisel kui ka ajastutäpsete mustvalgete retrolugude loomisel. Tuletagem esimestest meelde vaid Leida Laiuse "Kõrboja peremeest", Helle Karise muinasjuttfilme, Peeter Simmi töid "Puud olid..." ja "Tants aurukatla ümber", või teisest äärmusest Simmi "Inimest, keda polnud" ja Roman Baskini "Rahu tänavat". Novaatorlik oli kahtlemata meie operaatorikunstis käsikaamera pidev kasutamine Hannes ja Renita Lintropi "Ma olen väsinud vihkamast" filmimisel.

Fotohuvilisena teadis Vastseliina poiss juba keskkoolis, et temast tuleb filmioperaator. Enne Tallinnfilmi ja Moskva filmiinstituuti õppis ta aga paar aastat Tartus geograafiat. Igatsus kaugete maade järele on jäänud siiani ning filmitöö viinudki teda Arktikasse, Siberisse, Tonga saarele.

Viimased aastad on Ago Ruus stsenaristi, rezhissööri, operaatori ja produtsendina tundnud muret eesti tõugu hobuse ellujäämise pärast. Hiljuti valmis ligemale tunnine tõsielufilm "Loojangule vastu", sügisel tuleb sellele järg – "Varjupaik". Töös on film "Eesti maakari" meie ürgsest ja samuti väljasuremisohus olevast veisetõust.

Filmitöö kõrval annab Ago Ruus koos Enn Sädega juba viis aastat välja kinoinimestele mõeldud mahukat infolehte "Pääsuke", mida vähemalt sealses ringkonnas uuritakse põhjalikumalt kui pühakirja.

Palju õnne!

Ago Ruus 50

Sündinud: 4.08.1949

Õppinud: Tartu ülikoolis geograafiat 1968–70, Moskvas ÜRKIs filmioperaatoriks 1974–79

Töötanud: Tallinnfilmis 1970–71, 1973–74, 1979–93, seejärel vabakutseline; rajanud stuudio Profilm