Mälestuseks

Täna saanuks 90-aastaseks Kaarel Ird (27.08. 1909 Riia – 25.12. 1986). Pea kogu nõukogude perioodi oli ta Vanemuise teatri juht. Praegu on temast tavaks kõnelda vaid pro ja contra. Ometigi pole Kaarel Ird totalitaarse riigikorra tingimustest lähtuvalt mingi erandlik kunstiisiksus. Meie jaoks võiks teda vahest võrrelda ehk saksa suurnäitleja ja teatrijuhi Gustav Gründgensiga (1899–1963), kelle kohta tänane saksa teatriteadus ütleb, et mees oli nii poliitiliselt kui ka parteiliselt mugavduv loojaisiksus, kuid tema looming kandis ja andis saksa teatrikultuurile olulise panuse.

Kindlasti on ka K. Irdi loojanatuurist võimalik kirjutada ajastu globaalromaan, nagu seda on sakslastel Klaus Manni "Mefisto" – Irdist ajastuteatri Maurusena, kes läks küll 1941 küüditama, ent, nagu kättesaadav KGB ja parteiarhiiv näitab, tõi Tartu Halli Maja keldrist välja ja päästis mitmeid neid, keda tema enda koguduse inimesed sinna oma pealekaebustega olid saatnud, tehes seda seni, kuni teda ennast Vanemuisest minema löödi (1948–55).

Ird suutis ära hoida Vanemuises kui unikaalses mitmezhanri teatris muusikateatri likvideerimise, edendas ja innustas eesti algupärast lavaloomingut

(G. Ernesaksa, E. Kapi, E. Tambergi, V. Tormise, R. Pätsi ooperid), taastas aegruumis nii E. Tubina kui ka D. Shostakovitshi ja Prokofjevi erakordse ande renomeed. Koidula "Kosjakaskede" ja "Kosjaviinade", Kitzbergi "Rätsep Õhu", Raudsepa "Mikumärdi" ja "Vedelvorsti", eriti aga Lutsu "Tagahoovi" interpretatsioonid leidsid siis ja leiavad edaspidigi oma ainulaadsuses monograafilist käsitlust.

Ird võis ja suutis jõuliselt kaitsta oma noorte lavastajate julgeid eksperimente (J. Tooming, E. Hermaküla, Ü. Vilimaa), integreeris vaimsust, aidates stagneerunud ilmavaadet nii või teisiti purustada, päästes teatritraditsiooni nn ümberhindajate küüsist

K. Menningu – tegutsedes Vana Hirmsana nii Tartus, kuid veelgi enam Tallinna ja Moskva kultuuriministeeriumide ja keskkomiteede kabinettides.