Johannes Käbin mahendas venestamist

Eile suri 94-aastaselt ligi 30 aastat Eestit juhtinud Johannes Käbin, kes küll oma mälestused kirjutas vene keeles, kuid kelle teeneks peetakse Eesti venestamise mahendamist.

Johannes Käbini sõbrad rääkisid, et mees oli lootnud ka saja-aastast sünnipäeva tähistada, kuid nädal pärast viimast sünnipäeva sattus haiglasse. Eile hommikul Eesti kauaaegne esikommunist suri.

Kuu aega tagasi, oma 94. sünnipäeval hulgaliselt sõpru ja tuttavaid kodus vastu võtnud Johannes Käbin muretses põllumajanduse allakäigu ning rikkuse ja vaesuse polariseerumise pärast.

"Põllumajandus on alati tema hobi olnud," rääkis Käbini kauane sõber, endise 9. Mai kolhoosi esimees Endel Lieberg. "Suur maaparandusprogramm Eestis oli suuresti tema teene," hindas praegu Väätsa Agrot juhtiv Lieberg, kellel Käbin viimati läinud suvel Järvamaal külas käis. "Tema tervis oli juba kehv, kuid sõitsime autoga ringi ja nagu ikka meeldisid talle ilusad viljapõllud."

Liebergi sõnul aitas Käbini suhtumine nii mõnestki üleliidulisest, Eesti põllumajandusele kahjulikust kampaaniast eemal hoida.

Käbini teise sõbra Daniel Märtmaa hinnangul jäi Eesti kogu Nõukogude okupatsiooni aja Eestimaaks just tänu Käbinile.

Kauaaegne tööstuskaubastu kommertsdirektor Uno Kallas meenutas, et Käbinil oleks peaaegu õnnestunud Jaanilinn Eestiga liita. "Ta oli Moskvas juba kokkuleppele saanud, kuid Leningradi oblastikomitee rikkus asja ära," märkis Kallas.

Ajalooprofessor Edgar Mattiseni sõnul aitas 1950. aastal Eestimaa Kommunistlikku Parteid juhtima pandud Käbin hoida Eestis ära tollal põlu alla sattunud kohalike kommunistide represseerimise. "Seda rääkis mulle kunagi Nikolai Karotamm," ütles Mattiisen.

Mattiisen märkis sedagi, et Käbin koos Valter Klaussoni ja Arnold Greeniga püüdis 1970. aastatel migratsiooni Eestisse nullini viia. See tegevus maksis Käbinile lõpuks koha.

Kallase sõnul ei olnud Käbin pärast tagandamist 1978. aastal Karl Vainoga, kes tema asemele saadeti, sõnagi rääkinud, kuigi jäi formaalselt Vainoga koos Eestit valitsema, olles Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. "Käbin nimetas Vainot karjeristiks."

"Aitasime tal kolida, kui Vaino käskis nädalaga tema tollasest kodust Kaare teelt lahkuda," meenutas Kallas.

Käbini viimase aja mõtetest nimetas Märtma mehe arvamust, et sotsialismi ideed ei ole küll praegu Eestis nii aktuaalsed, kuid viie aasta pärast on need taas päevakorral.

Käbin kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse, kuid Mattiseni sõnul mõistis ta, et see pole veel selline tugev sotsiaaldemokraatlik partei, nagu Eesti vajaks.

Käbinist jäi maha 1000 masinakirjalehekülge mälestusi ja mõtteid möödunust. "Ta arvas, et pole veel aeg selle avaldamiseks, kuigi paljud kirjastused ja ajakirjandus selle vastu huvi tundsid," rääkis Mattisen. "Käbin otsis usaldusväärset ajaloolast, kes oskaks eesti ja vene keelt ning materjali omalt poolt läbi töötaks," ütles Mattisen.

Ajalooprofessori arvates peaks arhiivi juurde avama Käbini-nimelise fondi. "Tal on tuhandeid fotosid ja dokumente, mis vajavad süstematiseerimist," tõdes Mattisen.

Ajalooprofessor märkis, et Käbinile meeldis eriti tsiteerida ühte Pushkini mõtet, et ainult metslus, alatus ja harimatus ei hinda möödunut, kummardudes ainult oleviku ees. Luulelembene Käbin armastanud luuletusi vene keeles peast tsiteerida.

Lieberg meenutas, kuidas Käbin armastas parteijuhina kolhoosides käies ikka põllule ja lauta minna ning seal töölistega vestelda.

Daniel Märtmaa mäletamist mööda oli Käbin hea kokk ja pakkus ka vana mehena ikka isetehtud toite. "Eriti meeldis tal kurke sisse teha ja need olid tõesti head," lausus Märtmaa.

Kaelaräti sidumine lubas ema matusele

Varstu põhikooli vene ja soome keele õpetaja Saima Savi mäletas väga hästi, kuidas ta 1977. aastal Eesti parimate vanempioneerijuhtide vastuvõtul Toompea valges saalis Johannes Käbinile pioneerikaelaräti kaela pani.

"Meid oli seal kümmekond pioneerijuhti ja mul lasti kaelarätt talle kaela panna ilmselt seetõttu, et Varstu kooli pioneerimalev oli Eesti parim," meenutas Savi.

"Tänu sellele juhusele sain samal aastal sõita oma ema matustele Rootsi," lisas Savi.

"Mulle ei antud väljasõiduluba ja meeleheites tormasin Toompeale, miilitsast mööda ja Käbini kabinetti," jutustas Savi.

"Ütlesin ehmunud Käbinile, et ärgu ajagu mind välja, sest miilits ajab mind taga – miilits tõesti tuli mulle mu kohvritega järele. Ütlesin, et mäletate ju, et sidusin teile kaelaräti kaela, kuid mind ei lasta mu ema matustele."

Paarikümne minutiga oli Käbin vajalikele organisatsioonidele selgeks teinud, et tubli vanempioneerijuht tuleb lubada Rootsi ema matustele.

Anneli Ammas

Ustav parteisõdur

"Käbin oli ustav parteisõdur, aga poliitiliselt küllalt paindlik ja oskas edukalt tegutseda nii Tallinnas kui ka Moskvas," ütles Tartu Ülikooli lähiajaloo professor Jüri Ant. "Kahtlemata ei saanud selline mees olla rumal."

Ant lisas, et ajaloolaste hulgas on hinnangud Käbinile vastukäivad ning tema tegevust ei ole põhjalikult uuritud. "Tema kõige negatiivsem tegu on minu jaoks see, et ta viis nüüd endaga kaasa ilmselt kõik, mida teadis," ütles Ant.

Käbin kirjutas oma mälestused 1970. aastate lõpul ja andis need ühele Moskva kirjastusele, kuid trükki need ei jõudnud. Kes käsikirja näinud, need ütlevad, et see oli sisutühi parteipoliitiline materjal.

1990. aastatel keeldus Käbin enamikust intervjuudest ega soovinud ka ajaloolastega suhelda.

Mõned aastad tagasi ta siiski nõustus ajaloolastele oma mälestusi rääkima, tingimusel, et saab materjali hiljem kontrollida, kuid taganes siis sellest otsusest.

1992. aastal antud interv-juus ütles Käbin, et kirju-tab memuaare.

"Aga ilmselt neid praegu keegi välja ei anna ja võib-olla pole vajagi," märkis Käbin. "Tahaksin vaid öel-da: alati oli võimalik teha nii, kuidas oli parem eesti rahvale, eesti kultuurile."

Urmo Kübar

Põgusalt elukäigust

* 1905. aastal sündis Johannes (Ivan) Käbin Virumaal Rannu külas, viis aastat hiljem kolis pere Peterburi.

* 1923. astus komsomoli, 1927 kommunistlikku parteisse

* Oli partei- ja nõukogude tööl Leningradis ja Omskis, õppejõud Moskvas

* Pärast Teist maailmasõda töötas Käbin EK(b) Keskkomitee (KK) propagandaosakonna juhataja asetäitjana, EK(b)P Partei Ajaloo Instituudi direktorina ja KK sekretärina.

* 1950-78 EKP KK esimene sekretär

* 1978-83 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

* 1952-78 NLKP KK liige

* 1948-86 EKP KK liige

* Kuue Lenini ja ühe Oktoobrirevolutsiooni ordeni kavaler

Allikas: "Elu ja inimesed", Toomas H. Liiv