Illustreerinud Piret Raud. Tiritamm, 1999.
Ellen Niit on valguseusku kirjanik. Vastavaid tunnismärke leiab tema koguloomingust, sellele viitab ka uue lasteluulevalimiku pealkiri. Aga seda hoomab ka siis, kui raamat lahti teha ja lihtsalt lehitseda. Raamat on valgust täis – luuletuste vahel on palju õhku. Aga "õhus on kõike, õhus on õhku, õhus on lõhnu ja liblikaid," meenub Paul-Eerik Rummolt. Ja tõepoolest – diskreetsetel ning natuke naivistlikel mustvalgetel joonistustel on liblikatiivad selga saanud isegi karumõmmid (kujundaja Piret Raua töö on väärt, et sellele eraldi kiitust lausuda). Tiivulised karud – neis on midagi, mis haakub Ellen Niidu luulelaadiga. Pehmus ja kergus üheskoos!?
Raamatu kokkupanus kogeb täisealine lugeja, kel pole pikka aega lastekirjandusega lähemat pistmist olnud, tsüklite põimes vääramatu loomulikkusega vaheldumas nii aastatetaguseid, veel enese lapseeast pähe jäänud salme (mis mõnus kohtumine kasvõi "Rongisõiduga"!), kunagi oma lapsele loetuid kui ka sootuks uuemaid luuletusi. Neid, milles vemmalvärsiliselt näiteks euro- ja muist maailmaasjust juttu tehakse ("Sajajalgse mured"). Või südamlikke pühendussalme lastelastele. Mõned luuletused kipuvad niimoodi ühtsete kaante vahel isekeskis salasildu looma. Teisalt teavad aga pildidki, kuhu minna – vaadake vaid, millise täie teadlikkusega hiilib jänes, kapsapea kaenlas, lehekülje 229 allservas järgmisele leheküljele – oma õige luuletuse juurde!
Juba avatsüklid oma lahke, ajuti loitsulise lausumisega esindavad Ellen Niidu titakirjandust selle klassikalises headuses. Kasvamise rõõmsat tööd nii inim- kui loomalaste tegemiste kaudu vahendab mahe huumor ("Väike roosa põrsapoju"), saateks sekka mõni õpetussõna. Edasi juhatavad keele- ja sõnamängulised vigurilood kätte teeotsa kauni emakeele kõlamaailma, kus iga täht teeb häält ("Laul lugemisest"), et raamatu lõpulehekülgedel kinnitada usku kirjasõnasse kui pideme ja toe pakkujasse tänasegi lapse tarbeks ("Ka sinu enda sisse"). Siit just leiabki selle HEA SÕNA, millele Rein Veidemann "Arkaadia" avanumbri saatesõnas viitas. Niidu luuletusele olemuslikku laululisust kinnitab sisekõrvas mitut puhku kumisev viisijuppi – osadel luuletustel ongi lihtsalt viisisaba taga.
Vahetu olemislusti ja mängumõnuga rööbiti on Ellen Niit alati andnud lapsele samavõrra aimu vaikse vaatamise ning unistamise (loe: turteltulemise) võludest. Ja küllap väärtustub kaasaja urbanistlikus keskkonnas üha enam Ellen Niidu loodusluulegi (tsüklid "Läbiaastapärg", "Linnalaste liulaul"). Aastaring suubub valimiku kokkupanus jõuluootusesse, mida vahendavad kõige paremas mõttes krestomaatiliseks muutunud jõulusalmid (meenutagem siinkohal, et "Kuidas leiti jõulupuu" näol on tegemist Ellen Niidu omaaegse debüüdiga aastast 1954; toona kirjutati küll mõistagi nääripuust!). Aeg voolab uues kogumikus imeruttu, ometi samas vaikselt ja väärikalt. Kuni suure suislepapuuni. Uutmoodi lüürilisi alatoone sünnibki kirjaniku filosoofilist rahu ja leebet teadmust kandvast tagasipilgust, mis tunnistab aegade ühtsust ja maailmade habrast pidevust.
