Kuuenda hävingu lävel

Sajandi tulemus: inimene hakkas muutma kogu planeedi elu

Kui ennustada, tasub ennustada vähemasti sada aastat ette. Siis võib olla enam-vähem kindel, et keegi ennustuse lugejatest selle suurest möödalaskmisest teada ei saa. Kuid kui jätta kõrvale parameetodid ja tõsiteadused ning ennustada tulevikku lihtsalt lõppeva sajandi pealt, siis on kindel üks. Esimest korda Maa ajaloos on inimene hakanud mõjutama kogu Maa kliimat ning elusloodust.

Inimene mõjutab planeeti

Ökoloogiliste katastroofide esilekutsumises on inimene olnud meister põllunduse algaegadest peale. Sumeri häving üleniisutusest sooldunud põldude läbi, Rooma riigi langus Põhja-Aafrika ülekoormatud viljaväljade tõttu või Madeira saarte taimestiku hukk sinna 15. sajandil viidud küülikute pärast on vaid üksikud näited.

Kuid kunagi varem pole inimene mõjutanud kogu planeedi toimimist. Kui suur see mõju on, selle üle vaieldakse alates Rooma klubi 1960. aastate ennustustest. Ent selle vastu, et Homo sapiens just 20. sajandil esimest korda oma koduplaneeti globaalselt mõjutama hakkas, just palju öelda ei saa.

Sellepärast on ka Maa edasise käekäigu ennustamine justkui naabri supipotti vaatamine. Mida meie tuleva sajandi naabrid oma supipottides keedavad, see mõjutab suuresti mitte ainult nende köögi asukaid ja kliimat.

Liigid hävivad

Kogu maa ajaloo vältel elanud liikidest arvatakse 99 protsenti olevat välja surnud. Siiski võib praegusel hetkel elada rohkem liike kui seda mistahes teisel ajahetkel Maa 4,6 miljonilise ajaloo jooksul.

Elu ajaloo uurijad kinnitavad, et kõigi aegade jooksul on elusolendite seas toimunud viis suurt hävingut. 540 miljoni aasta eest toimunud nn kambriumi plahvatuse käigus suurenes loomaliikide arvukus dramaatiliselt. Kuid 440 miljonit aastat tagasi hävis 75 protsenti loomaliikidest. Kõige hullem oli 250 miljoni aasta tagune vapustus, mil kadus 90 protsenti kõigist mereloomadest. Viimane häving toimus 65 miljoni aasta eest. Selle käigus pühiti maamuna pealt dinosaurused ja ühes nendega kaks kolmandikku loomaliikidest.

Iga hävingu järel võttis toibumine aega miljoneid aastaid. Pärast viimast hävingut ilmusid võitjana välja imetajad. Nende hiljutise liikmena inimene. Teadlased hoiatavad nüüd, et on saabunud kuues häving, mille käivitas ja millele hoogu annab just nimelt Homo sapiens.

Elupaigad kaovad

Maal arvatakse praegu elavat umbes 30 miljonit elusolendite liiki. Kui areng toimuks loomuliku kiirusega, siis häviks igal aastal kuni kümme liiki. Praegu toimub liikide hävimine Maal kiirusega 1000 liiki aastas.

Ohustatud taimi, linde, imetajaid, molluskeid, koorikloomi, putukaid ja kahepaikseid arvatakse kokku olevat 20 000 liiki. Linnuliikidest on hävimisohus üle kümnendiku. Sama kehtib taimede kohta. Eesti taimedest on 12 protsenti arvatud kadumisohus olevaks.

Kui hävimistempo säilib stabiilsena, kaob järgmise sajandi jooksul olematusse 100 000 liiki. Kuid apokalüpsise ennustajad viitavad asjaolule, et protsess võimendab iseennast. Tennessee ülikooli teadlane Stuart Pimm näiteks kinnitas ajakirjale National Geographic, et tema ja ta kolleegide ennustuse kohaselt võib järgmise sajandi jooksul väljasuremise teele sattuda pool kogu maailma faunast ja floorast.

Hävingu põhjusi on palju. Kuid kõik põhjused viivad ühele tagajärjele. Elupaikade kadumisele. Kui kaob sobiv elupaik, kaob ka liik. Elupaik võib hävida kliimamuutuse tagajärjel või saastumise tõttu. Või raiutakse mets maha ja kuivendatakse soo. Ehitatakse niit täis maju või asfalteeritakse rannaääred.

Ennustuse kohaselt elab aastal 2006 vähemalt pool inimkonnast linnades. Linnad on inimese vääriselupaik. Mis saab inimesest, kui hävitada linnad? Seda tuleb küsida mustalt toonekurelt, kelle pesadest Eestis igal aastal kümnendik hävitatakse.

Ellujäämise rekordimehed

Ellujäämise meistrid suudavad taluda kuus korda suuremat rõhku, kui on ookeani sügavaimas põhjas. Nad jäävad ellu, kui neid vees keeta või vedelas heeliumis külmutada. Nad eiravad tugevat radioaktiivset kiirgust ja suudavad veeta läbi saada kasvõi terve järgmise sajandi.

Neid superkangelasi ei tule otsida kaugelt. Tillukesed, kuni millimeetri pikkused olendid võivad elada teie katusel või ukse kõrval samblas. Oma moelt on nad silmapaistmatud nelja paari küünisjalgadega selgrootud olendid. Kuid loimurid ehk tardigraadid on ometi Maa kõige visamad asukad. Ning nende ellujäämise saladuseks on võime oma ainevahetus täielikult katkestada, samal ajal oma rakulist ehitust säilitades.

Siiani on leitud 700 loimurite liiki, kes elavad Himaalaja tippudest Vaikse ookeani sügavusteni välja. Kui häda käes, tõmbuvad nad kerra, vähendades keha pindala ning seega ka veekadusid. Iga loom suudab oma ainevahetuse peatada. Kuid see lõpeb surmaga. Loimurid suudavad surnust üles ärgata. Selleks kasutavad nad üpris magusat lahendust. Nad toodavad trehaloosi nimelist suhkrut, mis nende surmaune ajal rakumembraanides vett asendab.

Siiani registreeritud loimurite poolt püstitatud veeta elamise rekord on 120 aastat.

Pole kahtlust, et loimurid suudaksid ellu jääda ka pärast reisi avakosmoses. Ometi ei arvata, et nad oleksidki kosmosetulnukad. Loimurite pärilikkusaine on lähedane putukate ja koorikloomade omale. Et loimurid ei suutnud kuigi hästi võistelda teiste loomadega, tuli neil kolida kõige äärmuslikemasse Maa keskkondadesse. Ning ära õppida reisimine atmosfääris, kantuna õhuhoovustest. Kui suvel puhub soe lõunatuul, võite ennustada, et peale Sahara tolmu toob see meieni ka mõned sealsed loimurid.

Tiit Kändler

Hõlmikpuu elas koos saurustega

Hõlmikpuu on jäänud iseendaks tervelt 200 miljonit aastat. Nii nagu varased saurused seda nägid, nii nagu nad selle all 65 miljoni aasta eest välja surid, selliseks on ginko jäänud tänaseni. Seda kõigutamatut taime ületab vaid prussakas oma 250 miljoni aastaga. Ning teatavad molluskid, kes on Maa peal tegutsenud muutumatuna 450 miljonit aastat.

Krokodillid on palju nooremad, suisa lapsukesed. Nemad olid praegusel kujul valmis vaid 150 miljonit aastat tagasi.

Hõlmikpuu hiilgeaeg sai otsa, kui Maa peale ilmusid õistaimed ja imetajad. Kuid nagu krokodillid ja kilpkonnad, elas hõlmikpuu sellegi muutuse üle. Tema nooruse kaasaegsed muutusid maapõues kivisöeks, hõlmikpuu ise taandus Kesk- ja Lõuna-Hiina mägedesse. Oma ebaharilike, leheroodudeks hargneva leherootsuga lehtede poolest pälvis see relikt tähelepanu inimese poolt, kes puu oma kaaslaseks tõi. Selgus, et see lahksooline taim suudab imehästi taluda õhu saastamist. Mistõttu suutis vastu pidada ka linnades. Sealhulgas Tallinnas, kus ta kümne aasta eest muutus justkui looduskaitse sümboliks. Sümboolne meie hõlmikpuu ongi, kuna nii kauges põhjamaa linnas teist temataolist leida pole.

Kuid mis on pikaajalise muutumatuna püsimise saladus? Miks mõni taime- või loomaliik justkui ei alluks Darwini seadustele?

Ole sa suur või väike, ela kiiresti või aeglaselt, ole lihtne või keeruline. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas.

Tiit Kändler

Inimese tekitatud liigid

Vähemalt järgmise mõnekümne aasta jooksul tunnevad ennast hästi liigid, mille tekkele on kaasa aidanud inimene. Nende hulka kuuluvad mürgikindlad putukad, geneetiliselt muundatud organismid ja ohtlikud vetikad.

Praeguseks on üle maailma teada umbes 1000 mürgikindlat kahjurit – 550 putuka- ja lestaliiki, 230 taimehaigust ja 220 umbrohtu.

Mürgikindlus on õpikunäide selle kohta, kuidas elu loodusliku valiku surve all kohaneb.

Paljud puuvillakahjurid on vastupidavad koguni tosinale eri mürgile.

Üks lootus kahjuritega toime tulla on kasvatada transgeenseid põllutaimi. Iga aastaga kasvab nende all oleva põllumaa pindala maailmas kolm-neli korda. Praegu ulatub see umbes Itaalia suuruse maa-alani. Teravili, puuvill ja kartul, mis on varustatud mullabakteri Bt kahjureid tapva mürgiga, vajavad põllumehelt vähem hoolt. Kuid kostab väiteid, et kahjurid harjuvad ka selle mürgiga ning lisaks tapab see kahjutuid putukaid. Ka kardetakse, et geneetiliselt muundatud taimed saadavad oma geenid looduslike taimede genoomi, muutes nõnda loomulikku tasakaalu.

Viimase kümmekonna aastaga on suurenenud bioloogilisi mürkaineid sisaldavate vetikate õitsemine maailmameredel. Üheks põhjuseks on toitainete üha kasvav maalt merre sattumine. Vetikad moodustavad mere toiduahela baasi ning aitavad reguleerida kliimat. Fotosünteesi käigus eemaldavad nad atmosfäärist süsihappegaasi, vähendades nõnda kasvuhooneefekti.

4000 fütoplanktoni ehk vetikaliigist on umbes 70 mürgised. Sealhulgas ka Läänemeres aeg-ajalt vohav sinivetikas. Mürgid satuvad vetikatest kaladesse, hüljestesse ja inimestesse, kes kalu söövad. Vetikamürkidega on seostatud mitmed inimesi tabanud kalamürgistused.

Tiit Kändler

Inimese võimalused

Liigi keskmine eluiga on ühe ja viieteistkümne miljoni aasta vahel. Imetajad on nii tekke kui hävingu poolest kõige kiiremad.

Eriti kiiresti muutuvad geneetiliselt väikeimetajad. Nemad loovad ka kõige kiiremini uusi liike.

Kuid kui kaua kestab inimene? Ajakirja New Scientist andmetel on Princetoni ülikooli füüsik J. Richard Gott selle välja arvutanud. Ning leidnud, et liik Homo sapiens elab 200 000 kuni 8 miljonit aastat. Ta kasutas oma arvutuseks statistika põhireegleid. Gott eeldas, et me elame praegu mitte oma esimeses ega viimases neljakümnendikus eksisteerimisajas. Nii et need 200 000 aastat, mil me eksisteerinud oleme, moodustavad inimese kogueksistentsist 2,5 kuni 97,5 protsenti. Järelikult võime olla kindlad, et inimene kui liik elab veel vähemasti 5100 aastat. Kuid Homo sapiensil tasub meeles pidada, et maailmas on tõde, vale ja statistika.

Tiit Kändler