Tuntud telenägu ja raadiohääl Hillar Palamets vaatab erinevates meedia-kanalites tagasi lõppevale aastasajale. Ja tunnistab, et on kunagi olnud lojaalne nõukogude võimule, võltsides ajalugu õpikus "Jutustusi kodumaa ajaloost".

Ajaloolased tõusevad esile pöördelistel hetkedel, kui neilt soovitakse selgitavaid tagasivaateid ja paralleele möödunust. Praegu on meedia üles kruvinud millenniumivahetuse. Kuidas teie sellele vaatate?

On kaks millenniumi. Praegune on reklaamimillennium, mis kõigile arusaadav, sest number ühe asemel lööb ette kaks ja kolm nulli. Tõeline millenniumivahetus tuleb aasta pärast. Nii et aastatuhande vahetust mängitakse lihtsalt kaks korda välja.

Ajalugu ei arene formaalselt kümnendsüsteemi alusel. Näiteks ajamõõtmisel on meile Mesopotaamiast omane kuuekümnendsüsteem. Lugeja võib küsida, kus ta on? Vaat siinsamas käekellas, kus on kuuskümmend minutit ja sekundit, mitte sada minutit ja sekundit. Aga edasi läheb juba kümnendik- ja sajandiksekunditeks. Sajandid on küll olemas, aga kui sisuliselt võtta, siis poliitiliselt algas 19. sajand Napoleoni sõdade lõpuga ja Viini kongressiga koos killustatud Saksamaa ja tugeva Venemaaga ning lõppes I maailmasõja lõpuga, kui senine Euroopa korraldus varises kokku ning solvatud Saksamaa ja vapustatud Venemaa muutusid diktatuuri tingimustes üllatavalt tugeva potentsiaaliga riikideks.

Teie liigitate sajandeid teatud sündmuste ja ajastu vaimu järgi?

Ka leiutiste järgi. 20. sajand on plahvatusmootori ja elektri sajand. Aga need avastused tehti 1875. aastast alates. Siis tuli ka elektri hõõglamp, 1885. aastal panid Daimler ja Benz esimesed iseliikuvad tõllad kokku. 1895 – raadio, röntgen, kino. 1903 – lennuk. Vaat nendega pandi alus 20. sajandi tehnikale. Nüüd tundub, et 21. sajand on meile juba saabunud arvutitega, kosmoselendudega, tuumaenergiaga. On teine rütm, elu ei käi nullist sajani.

Kui võtta siiski nullist sajani, kuidas peaks lõppevat sajandit nimetama? Paarkümmend aastat tagasi nimetati seda tehnikasajandiks, nüüd nimetaks tavainimene seda pigem vist mobiiltelefoni- või arvuti- või internetisajandiks.

On kümneid nimetusi: küll aidsi-, küll noorsoo hukkamineku sajand. Aga tehnikasajand on see kahtlemata. Tehnika kiire areng on tekitanud hirmu, et inimkond võib kurvis välja paiskuda. 1900. aastal küsiti USA teadlastelt, millisena nad kujutavad ette New Yorki aastal 2000? Nad olid vastanud, et põhiprobleemiks on teise korruseni ulatuvad hobusesõnnikuhunnikud: tõldasid saab nii palju olema, et pabulaid ei jõuta ära vedada. Aga ei osatud ette näha, et auto, mida Ford polnud veel hakanud tootma, dominandiks kujuneb.

Kas sajandivahetust on alati peetud oluliseks?

On, aga mitte terve inimkonna jaoks, sest moslemitel, budistidel on ju teine ajaarvamine. Aga aastal 1000 oodati kristlikus maailmas siiralt maailma lõppu. Paljud müüsid oma varanduse või kinkisid kloostrile, teised pidutsesid, kuniks elu. Maailmalõppu ei tulnud ja siis öeldi, et lõpp ei saabu mitte Kristuse sünnist arvates (ehkki Kristus olevat mõned aastad enne e. m. a. sündinud), vaid hoopis tema surmast arvates. Aga jälle ei tulnud maailmalõppu.

Sada aastat tagasi tervitati uut aastasada 1901. aastal, aga Saksa keiser Wilhelm II, tuntud kiitleja, teatas, et sakslastel algab uus sajand 1900. Saksamaa sattus teiste riikide, eriti Prantsusmaa pilkealuseks ja tähistas 1901. aastal uuesti 20. sajandi sündi.

Ka Eestis tähistati sajandi algust 1901. aastal?

Jah, vaatasin just vanadest Postimeestest. Mingit sajandivahetuse hüsteeriat polnud.

Näib, et pealekasvav põlv tunneb vähem huvi ajaloo vastu ja huvitub enam tulevikust: minevik on ja tulevik koos ulmefantaasiatega ja arenevate tehniliste võimalustega in.

See on arusaadav. Mina tunnen huvi nende sündmuste vastu, mida ma nooruses ja hiljem läbi elasin. Nüüd avanevad arhiivid ja saavad selgemaks taustad: mis võinuks juhtuda, kui mehed oleks teisiti otsustanud ja tegutsenud. Mis huvi ma 21. sajandi vastu ikka tunnen, kui see on mulle haudamineku või tuhastamise sajand?

Nooremad peavadki tulevikku vaatama, sest nende elu on seal. Mind huvitas ka poisikesena tehnika ja sõjatehnika sealhulgas. Mingid filmid Vene õukonna elust ja tädid, kes seal toimetasid... Praegu suhtun neisse asjadese suurema huviga. Näen selle kesta taga varjatud seoseid. Ma ei võta vastu palju noortepärast muusikat ja kunsti. Kunsti kohta öeldakse, et selle vastuvõtmiseks pead olema selle loojaga ühel lainel, aga looja võis olla narkouimas. Ja kui sa narkouimas pole, siis ei saagi sest kunstist aru. Mina ei ole narkouimas ja ma tõesti ei saa paljust aru, mul ei jookse seda vaadates külmavärin üle selja.

Kui antaks võimalus rännata ajas edasi või tagasi, siis teie läheks tagasi?

Jah, tahaksin näha, kas see kujutlus, mis on tekkinud, vastab mingil määral tõele.

Mis ajastusse te siseneks?

Kreekasse, viis sajandit enne Kristust – kui seal oli demokraatia ja tekkis teater. Huvitav oleks ka 13. sajandi Eesti vabadusvõitlus. Rahvuslikku ärkamisaega näiteks kujutan päris hästi ette, selle kohta on ajalehtedest lugeda. Aega sada aastat tagasi on veel võimalik mõista, aga neli- viissada aastat tagasi oli elutempo teine, erines ka praegu räägitav keel ja suhtlemine inimeste vahel.

Teie tunnetate olevikus askeldades, et tegemist on homse ajalooga?

Kahtlemata. Ajalugu on ka rahvusülikooli 80. aastapäeva aktus, kus head kõned pidasid nii rektor Aaviksoo, president Meri kui ka peaminister Laar.

Mart Laar ja teie olete kirjutanud Eesti ajaloo õpiku. Teie "Jutustusi kodumaa ajaloost" oli pärast sõda alternatiiviks Venemaa koolides kasutatavatele õpikutele. Samas süüdistatakse teid ajaloo võltsimises või mahavaikimises.

Raamatu kirjutamisel olid parameetrid Moskva poolt ette antud. Õpikuid kontrolliti Moskvas igal viisaastakul väga täpselt. Tuldi ka õpetamist kontrollima, aga nad ei saanud ju eesti keelest aru. Mul on ka Moskva tädid tunnis istunud, aga ma võin talle lapse vastust ju ka leebemas vormis tõlkida. Sõjajärgse N. Liidu ja Eesti teemad jäid maikuusse, aga siis ei tulnud õppimisest enam suurt midagi välja. Oli tuletõrjepäev, kohtumine kevadega, linnupuuride ülespanekud. Kui praegu päevikusse vaadata, on 50% seal kirjas olevatest teemadest õpetamata, sest aeg sai otsa. Õpetajad õpetasid omatahtsi, õpetasid eesti talurahva elu kauem kui programm ette nägi.

Miks olite nõus kirjutama õpikut, kui oli teada, et etteantud raamid ei võimalda ausat ajalookäsitlust?

Tundus kasulik, kui eesti koolilaps saab teatud asju teada ega pea õppima vene keelest tõlgitud õpikust. Teadsime väga hästi, et kodudes õpetatakse teistmoodi, et vanemad teavad, kuidas toimusid küüditamised ja korrigeerivad kooliõpetust.

Soovisite hullema vältimiseks kirjutada vähemhullema õpiku?

Ütleme ausalt, et olin nõukogude võimule lojaalne. Ma ei olnud riigikukutaja.

Miks?

Sotsialism tundus arenevat ja vähemalt minu eluajal ei tundunud olulisi muudatusi toimuvat. Revolutsioonid võitsid Kuubal ja Vietnamis. Alles Brezhnevi, selle raugastunud juhi ajal oli ilmne, et midagi peab muutuma, aga Gorbatshovi ilmumine äratas uuesti lootusi. Selleks ajaks oli asi siiski liialt tüma. Minu arvates on vale öelda, et õpetama peab õpikut. Õpetama peab teemat. Õpetaja kommentaarid võivad õpikut mahendada või suunata.

Kas te uskusite siiralt, et sotsialismitee on õige või võtsite asja oma elu perspektiivis, arvates, et selle jooksul ei toimu muutusi?

Alguses tundus, et... Vaat kui olid Gagarini kosmoselennud ja Hrushtshovi sula-periood, ütleme kuni Tshehhi sündmusteni tundus, et ... Aga keegi ei näinud ju ette sündmuste arengut. Sovetoloogid kirjutasid 210 stsenaariumi, aga 211. jäi kirjutamata. Tollal oli alternatiiviks tuumasõda. Kuuba-kriisi ajal oli see õige lähedal ja seda kujutati õige süngelt ette. Kui poisid saadeti kuhugi kolhoosi, siis trööstiti end sellega, et tuumarünnaku ajal ei olda esimeste ohvrite hulgas linnas. Meile olid suunatud NATO või Ameerika tuumalöögid. Ma ei taha end näidata varjatud vabadusvõitlejana. Minu elu on elatud. Kunagi antakse sellele hinnang.

Kas teis ei tekkinud küsimust, et nõukogude võimule lojaalsena lähete vastu oma rahva huvidele?

Nojah. Mingitele huvidele kahtlemata. Aga rahvas läks ju võõrvõimuga vahepeal õige kaasa. Poliitilisi pretensioone oli ühel ringkonnal, kes tegutses põranda all ja kellest suurt ei teatud. Rahvast huvitas auto ja korteri saamine. Kolhoosnikke veeti ekskursioonidele, olid võimsad lõikuspeod ja ega lõpupoole elanud meie kolhoosnik teab mis halvasti. Vastuseisu äratas teooria, et töölisklass pidi olema juhtiv jõud, aga paremad õpilased ei täiendanud mitte juhtiva jõu ridu, vaid pürgisid vahekihti, milleks oli intelligents. Juhtiv jõud oli krillis silmadega ja taarus ringi.

Kas teil oli kokkupuuteid KGB-ga?

Väga vähe. Kuna välismaal olin käinud, siis mu toimikud jooksid Tartu osakonnast läbi. Üks kokkupuude oli selline: väga viisakas julgeolekutöötaja palus mu kirjutusmasinal lüüa mõned sõnad. Otsiti mingite lendlehtede autorit.

Kas neil polnud huvi teid värvata, kuna olite võimule lojaalne?

Värvati neid, keda rahvas usaldas. Kes räägib siis dekaani ja prodekaani juuresolekul nõukogude võimu vastu! Koputajad istusid ikka rahva hulgas. KGB tegi ülikoolis profülaktilist tööd ja nõudis mõningate üliõpilaste väljaviskamist rektorilt.

Ajalooteaduskond oli ju suure tule all?

Ajaloolased ja zhurnalistid.

Kas te kaitsesite oma üliõpilasi või leidsite südames, et nad on võõrvõimu vastu välja astudes teinud vääritu teo?

Oleneb, mida tehti. Enamasti pidin küll lahendama olukordi, kui tuli mõni teade kainestusmajast.

Kaheksakümnendatel õppis ülikoolis hulk rahvuslikult meelestatud tudengeid, näiteks Mart Laar, noorem Vahtre ja Tarandid. Kas teil oli nendega krillimist?

Oli küll. Võibolla mitte poliitilisel pinnal. Olin prodekaan. Tuleb dekanaati õppejõud, ütleb: võtke midagi ette, mul pole hommikul peaaegu üldse üliõpilasi loengul. Kella kaheksane loeng on tühi. Hakkad uurima, milles asi – tüdrukud ei tule loengusse. Räägid tüdrukutega – me ei saa magada. Miks ei saa – möll käib kella neljani hommikul. Kutsume intris koosoleku kokku, arutame, mida teha. Poisid ütlevad, et loengud algavad liiga vara. Küsime, kas kümneks jõuaksite – kümneks ka ei jõua. Kaheteistkümneks jõuate – teate, kõige parem, kui loengud algaks kell kaks!

Mina olin see mees, kes pidi ütlema, kurat, kas saab korra majja või ei saa! Siin oli üks tegur, mida praegu ei mainita, aga ütleksin utreeritult, et meie vahel olid naised ja viin.

Ega see kella neljani hommikul toimuv möll käinud kaine peaga. Vein oli siis ju imeodav. Pedagoogidel oli väga ilus termin: puberpeedik – puberteediealine peediveini jooja. Nendega me intris õiendasime, aga see oli väga aktiivne kursus. Meie riigi juhtkond on ju suures osas tulnud sellest ühest kursusest, kes lõpetas 1982. aastal.

Kuidas te praegu nendega läbi saate?

Mul ei ole nendega kontakti. Telefoni mul pole, Tallinnas käin harva, nemad pole minu poole pöördunud, mina pole nende poole pöördunud.

Hillar Palamets

Sündinud: 13. 07. 1927 Tallinnas.

Õppinud: Tallinna Linna 21. algkool, Keila algkool, Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna 7. Keskkool (lõpetas kuldmedaliga 1946), Tartu ülikool: eesti filoloogias kaks nädalat, lõpetas ajaloolasena 1951.

Töötanud: Tartu Meditsiinikooli ajalooõpetaja, Tartu 2. Keskkooli (Miina Härma Gümnaasiumi) direktor, Tartu ülikoolis: aspirantuuris ajaloo õpetamise metoodika alal, õpetaja, vanemõpetaja ja dotsent.

Perekond: 47 aastat abielus Liaga, tütar Piret.

Hobid: Elu jälgimine massimeedia kaudu. Mälumängu küsimuste koostamine ja läbiviimine.

Kas teadsite, et......Tartu meditsiinikooli ajalooõpetajana (1950) õppis Hillar Palamets sünnitusabi andma.

...Tartu 7. Keskkoolis õpetas Hillar Palamets ajalooklassi kuulunud Edgar Savisaart.

...Hillar Palamets elas Tartu ülikooli päevil ühes toas Lennart Meriga.

5 küsimust

Mida olete õppinud oma vanematelt?

Sõnapidamist ja piskuga läbiajamist. Töökust. Emaga jäime sõja-

ajal kahekesi ja saime õige vähesega läbi. Aga see peab olema üldine olukord: kõigil peab siis vähe olema, mitte, et sina oled see üksik äpu.

Mida eelistate vaadata telerist?

Kõiki uudistesaateid, aga Aktuaalne Kaamera on teljeks, mille ümber keerlevad teised. Naisega on kodus lahkheli: tema tahab seriaale, mina sporti vaadata. Viimasel ajal vaatan ka Komissar Rexi selle koera pärast. Tema on kõige sümpaatsem ja olen mõelnud, et mis me jamame politsereformiga, toome kolm Rexi siia ja asi ants.

Kui palju raha kulutate päevas?

Annan nädala toiduraha, 250 krooni, naise kätte. Võimalikult harva ostan raamatuid, sest vahepeal olid nad liiga kallid, aga nüüd pole kodus kohta, kuhu neid panna. Teiseks on elu lõpule jõudmas ja kellele need raamatud jäävad? Teatmekirjandust olen siiski sunnitud ostma. Päevas kulutan ehk 50 krooni.

Mis on meie riigi head ja vead?

Hea on see, et riik on olemas, et on suur vabadus, kuigi kohe kerkib küsimus: vabadus milleks? Hea on see, et meie sportlastel on võimalus end näidata, ehkki turumajanduse tingimustes müüakse nad mujale.

Kas armastuse pärast jätaksite oma senise elu?

Armastust võib ju mõista nii seksuaalse kiindumuse kui ka kiindumusena oma vanemate vastu. Arvan, et töö on siiski tähtsam kui armastus – kui töötad huvitaval erialal, kus pole sundi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid