Karl Martin Sinijärv räägib inimestega
TOWNTOWN & 28. VIIES RÜHM POEESE, Karl Martin Sinijärv , Varrak, 1999
SOBIMUS, Karl Martin Sinijärv , Artmiks, 1999
Neist kahest kogust rääkides tasub alustada õhemaga, sest see on kummalisem. "Sobimusel" oli nimelt tellija, kes maksis kinni tiraazhi. See trükis oli määratud olema hoopiski kutse peole, millega tähistati "Sampo Kindlustuse ja Eesti Kindlustuse ühise elu ja tegevuse algust". Sampo Eesti Kindlustus niisiis tellis copywrighter Sinijärvelt "midagi erilist". Sinijärv küsis professionaalse tüdimusega, et kas luuleraamatut ei taha vä? Why not, oldi rahul, good idea! Loistava ajatus! No miksi en? Sinijärv lentsis koju luuletama ja raamat sai.
Eks Sinijärv võinuks ju miksida vanast rasvast, aga ei. Ta võtab Kalevala-eeposest rahvale rikkust jahvatava Sampo kujundi ja jumala mõõtkava ning kirjutas oma valekala-oopuse. Tsiteerib küll Kalevala-eepost nii eestikeelses tõlkes kui originaalis, aga üles ehitab ikkagi tänapäeva inimese pudrukausitäitmise tuhinaist mühiseva lugulaulu, õllevaht – nagu Sinijärvel kombeks – mütsina peal. End õndsalt vabana tundes on ta mänginud eesti luule irooniliste motiividega ja veelgi enam lihtsalt sõnadega, edendanud soomeugrilise varjundiga logorröad ja vehkinud väheke slängiga.
Tugeva moralistina hoiatab Sinijärv jumalalt rikkust lunimast, aga Sampoga möllata ei keela. Nii on tulnudki välja mõnus satiirivihikuke, mida lihtinimene osta ega laenutada ei saa, kui siis ehk ühele teatud lepingule alla kirjutades.
"Towntown & 28" on aga juba klassikaline luulekogu, soliidne ja mahukas, kahe tsükliga. Neist esimene, "Towntown" koosneb lühiluuletustest. Seitsmekümnendate lõpust nimetati sellist luuletamist "haikutamiseks". Sinijärve luuleteos on veel ka haigutused sees.
Ta kirjeldab yuppiejumala ettehoolduse küüsis vaevlevat noort linnameest, kui mõte killustub finantside vastu ja ajaleht järab mälu ja vihm sajab merre (milline raiskamine!). Sunnispanksus nutsub portmonees, ringiratast on otsetee ja inimeste ümber ja sees on kivist asjad. Päike ei paista ses tsüklis inimese peale, must muregi ei lähe ega tule. Kõik on sätitud nii, et oota vaid jalahoopi – kurb, naljakas ja tüütu, teisalt jälle avatud ja otsekohene.
Tsükkel "28" sisaldab kakskümmend kaheksa kirjanduslike alltekstidega luuletust, kus on tunda boheemi hõngu ja tuuletallaja eneseväärikust. Indrek Hirvele ulatab Sinijärv sõbrakäe päris otseti, lisaks tundub, et ta on luuletamise aegu lugenud Artur Alliksaart ja Jüri Üdi. Siin on Sinijärv enamasti sõnaohter ja laia lõuaga, mängib sõnadega nii et küll saab. Lisaks veidike pikalt saatmist ja lamenti. Kisub ilmselt ulja joovastuse poole, neil luuletustel on pilgeni klaasi manifesti alatoon.
See, et Sinijärv nii silmatorkavalt sageli ilma õlut või sööki nimetamata luuletust lõpetada või alustada ei suuda, tundub väheke pentsik. Aga ega ta vahendagi kosmilisi elamusi, need on pigem toekad (linna)elus ringituiamised.
Mulle meeldib Sinijärve vaba ja aval olek. Ta oleks nagu äkki ära õppinud inimestega rääkimise. Vaid väga erandlikes kommunikatiivsetes oludes on tähtsam muu kui päralejõudmine ja pole põhjust neid olusid kunstlikult luua. Sinijärve kogu on nii hea, et tundub hetkel tema parimana.
