Richard Feynman
Penguin Books, 1999
On üpris tavaline, et teadlane peab loenguid. Kuid pole just tavaline, et teadlane peab kolm loengut aastal 1963, mis avaldatakse 36 aasta pärast, ja et see loenguraamat muutub tõeliseks bestselleriks.
Füüsik Richard Feynman sai sellise trikiga hakkama, ja tagatipuks veel 11 aastat pärast oma surma. Möödunud aastal jõudis tema raamat "The Meaning of it All" ("Kõige selle tähendus") populaarteaduslike raamatute maailma menunimekirjade tippu.
Mees, kelle tunnustatud füüsikud valisid möödunud aasta lõpul üheks kümnest kõigi aegade olulisemaks füüsikust, oli mitte ainult üks originaalsemaid mõtlejaid, vaid ka äärmiselt särav isiksus. Tema loengud olid eriliselt selged ja omapärased. Fenymani füüsikaloengute venekeelse tõlke järgi õppisid 70. aastatel ka Eesti füüsikatudengid. Sealt sai näha, kuidas lihtsaid ja kulunud probleeme saab elegantselt ja uudselt lahendada.
Feynman on Eesti füüsikute seas au sees tänini, sellest kõnelevad kasvõi tema mälestusteraamatu peatükid, mis fännide tõlgituna tehnikaülikooli veebiküljelt www.ttu.ee/fyysika/ leida on.
"The Meaning of it All" sisaldab kolm loengut, milles Feynman arutleb teaduse lätete ja teaduse ning ühiskonna suhete üle. Mis on teaduse tõeline väärtus? Kas teaduslikud vaated saavad esineda kõrvuti religioossete uskumustega? Mis on kahtlemise väärtus?
Feynman kõneles oma loengutes teaduse määramatusest, väärtuste määramatusest ja ebateaduslikust ajastust, milles ta uskus maailma elavat.
Mees, kes 1942. aastal 24-aastase noormehena osales tuumapommi loonud Manhattani projektis ning kes 1986. aastal kuulus Challengeri hukkumist uurinud komisjoni, kes tegutses füüsika kõrvalt ka raadioparandajana, lukkude sorteerijana, kunstnikuna, tantsijana ja bongomängijana ning maajade hieroglüüfide deshifreerijana, oli tegelikult empiiriku musternäidis. Ja seda hoolimata asjaolust, et Nobeli preemia sai ta aastal 47 aastaselt oma kvantväljade teooria eest.
"Pole praktiliselt midagi, millest ma rääkida kavatsen, ja mida poleks sama hästi võinud öelda mõni 17. sajandi filosoof," piiritles Feynman oma võimalused. Kuna aga iga päev sünnib inimesi juurde, siis tuleb vanu asju ikka ja jälle üle korrata. Pole alati hea mõte olla liiga täpne, kinnitas ta, kui teadust määratlema asus. "Teadus on eriline meetod asjade avastamiseks," ütles ta vaid. Ja teadusel on rakenduse läbi võim asju korda saata. Millegi tegemise võimel on kindlasti väärtus, ja seega on väärtus ka teadusel.
Nii nagu õpetavad budistid, on igale inimesele antud taevavärava võti. Seesama võti avab ka põrgu väravad. Sama lugu on teadusega. Kui teadlasele öeldakse, et ta peaks vastutama oma tulemuste mõju eest ühiskonnale, siis peetakse silmas teaduse rakendamist, mitte teadust ennast. Teadlane ei tee oma tööd rakenduse nimel. "Teadust tehakse erutuse nimel, mis kaasneb millegi avastamisega," ütles Feynman.
Kuid kust tulevad uued ideed? "Sel pole mingit tähtsust, senikaua kui need tulevad," arvas Feynman enesekindlalt.
Kõige raskem on püüda ette kujutada midagi, mida sa pole kunagi oma silmaga näinud. Teaduses on kujutlusvõimel väga tähtis osa. Fakt, et üleüldse on mingid reeglid, on iseenesest üks suur ime. Gravitatsiooniseaduse ruutsõltuvus on ime, millest pole aru saadud, ent see ütleb ette ära, mis juhtub, kui me teeme nii või naa. Kõik teaduslikud väited on erineval määral ebamäärased. Mõni neist on suuresti kindel, mõni teine jälle peaaegu et kindel, ent ükski neist pole absoluutselt kindel.
Veel ebamäärasemad on väärtused. Te võite olla kindel, et Maa tiirleb ümber Päikese, aga kas ütleb see teile, on hea või halb keerata ette teine põsk? Teadus mõjutab paljusid religiooniga seotud ideid, kuid ei kujunda eriti tugevalt moraalseid ja eetilisi vaateid.
Kui pidada teaduseks tehnilisi rakendusi, siis on meie ajastu kindlasti teaduslik ajastu. Kuid kui pidada silmas, kas teadus on oluliselt mõjutanud kunsti, kirjandust ja inimeste hoiakuid ning arusaamu, siis Feynman ajastut teaduslikuks ei pidanud. Pole mingit põhjust olla teaduslik. Peab lõõgastuma ja nautima elu. Teadus on ebamugav, sest tunnistab, et ei oska paljudele küsimustele vastata. Kui küsite naiivseid, kuid olulisi küsimusi, siis aus inimene ei oska peaaegu kunagi neile koheselt vastata. Kuid nii ei saa presidendiks, rahvaasemikuks ega isegi mitte firmajuhiks. Inimesed tahavad leida vastuseid, mitte aga inimest, kes teaks viisi, mil moel vastus saada. Sestap siis pöördutakse uskuma teadmamehi.
Siiski tasub teadusele omast lähenemist rakendada ka igapäevaelus. Kui talumees imestab huvitava asja üle, et tema valged hobused söövad rohkem kui mustad, siis tuleb kõigepealt küsida, ega tal ometi valgeid hobuseid lihtsalt rohkem pole.
