ROUSSEAU JA MÄSSUVAIM
William Blanchard
Tõlkija Kalle Hein, Fontes, Tartu 2000
Ameeriklase William Blanchardi "Rousseau ja mässumeel" on psühholoogiline uurimus, kusjuures autorit ennast huvitavad Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) ühiskonnapoliitilised vaated, nende kujunemine ja taust. Teos sisaldab väga palju tsitaate ja on varustatud allikaviidete ja lisamärkustega. Kuid raamat on ka hästi loetav, kubiseb ootamatutest faktidest ja annab nauditava pildi 18. sajandi olustikust Shveitsis, Prantsusmaal ja pisut ka Inglismaal. Rousseau ise oli pööraselt huvitav isiksus ja me leiame Blanchardi raamatust ka tema värvika ja detailirohke eluloo.
Tegu on geniaalse iseõppijaga, kelle lapsepõlv kujunes väga vastuoluderohkeks. Ta ema suri pärast sünnitust, ta rahutu isa hülgas lapsed, sirguma pidi ta aga kalvinistliku Genfi jäiga ja nuhtlemishimulise moraalikoodeksi raames, millest tulenev konservatiivsus lõi temas välja elu lõpuni. Ilmselt juba lapsena kinnistusid temas sadomasohhistlikud soodumused, mis määrasid hilisema suhtlemistüübi (domineeris masohhism), ent noorukieas lõid välja tungina paljastada möödakäijate ees oma taguotsa.
Rousseaust sai kuulsust ja naisi igatsev kirglik rändur, kes unistas diletandina heliloojaloorberitest, milleni ta hiljem Pariisi ooperis isegi jõudis, algatades muuseas itaalia ooperikoolkonna võidukäigu Prantsusmaal. Naistes otsis ta alguses ema, hiljem eelistas seksile kirglikku flirti (talle meeldis ka onaneerida). Surudes alla homoseksuaalseid kalduvusi, tundis ta hirmu naistega samastumise ees. Ometi elas ta aastakümneid koos ühe madalast soost prantslannaga ja andis oma viis last ära lastekodusse.Veelgi paanilisemalt kartis kellestki sõltuda ja oli igasuguse võimu vastu. Kingituste tegemine ajas ta pööraseks kuni jõhkruseni, ta jäi kuulsusest hoolimata vaeseks.
Rousseau eesmärk filosoofina oli absoluutne tõde ja ausus, peene aumehena väsitas ta ennast ja teisi, eriti just sõpru ülima visadusega. Vastukaaluks oma kaasaja naeruväärsuseni rafineeritud inimsuhetele nägi ta tulevikku vabas ja loomulikus inimeses, kellest ta oma filosoofias kaldus vormima suisa jumalat. Rousseau tööd sisendasid fanaatilist pühendumist revolutsioonile. Ta filosoofia demokraatiast oli küll abstraktne, praktiliste tegevusjuhenditeta, kuid seda enam tajus revolutsiooni raevu ta kirjutiste ridade vahelt. Nõnda sattus ta vastuollu võimude ja kiriku, aga ka eestkostjate ja sõpradega, viimaste puhul mõjusid väljakannatamatuna tema süveneva jälitusmaania luulud.
On suur mõistatus, kuidas nii ebastabiilse psüühikaga inimene sai olla nii suur ja stabiilne mõtleja. Ta suri praktiliselt kodumaatuna Pariisis, kuid ta niigi suur kuulsus kasvas. Paarikümne aasta pärast tsiteerisid verised revolutsionäärid teda kui prohvetit ja inimesed, kelle kohta ta "Pihtimustes" pisut pahasti oli öelnud, olid ette surma mõistetud. Rousseau ise aga jälestas vägivalda, tema poolehoid kuulus eranditult nõrgemale.
Blanchardi uurimuse teeb huvitavaks ka pidev seotus kaasajaga (ilmus 1969). Ta vaagib murelikult tänapäeva kangelase, juhi ja võimu omadusi, eesmärke ja kohustusi, on mures inimesest lähtuva ohu pärast maailmapoliitikas ja küsib koguni, kas poleks meil abi loota psühhoanalüüsilt. Idee ja massiliikumise vahekord on tõepoolest sünge.
