Rong see sõitis...

Riigikogu arutas neil päevil jälle Edelaraudtee saatust. Paljud kindlasti ei tea, mis asi see Edelaraudtee on. Seda on ka üsna raske otsesõnu öelda. See raudtee asi on Eestis natuke müstiline, umbes nagu kiriku õpetus kolmainsusest: kuigi on üks raudtee, on kolm raudteed ja kõik algavad pealegi veel E-tähega: Eesti Raudtee, Edelaraudtee ja Elektriraudtee.

Kõige lihtsam on vist öelda, et Edelaraudtee, see on need armsad diiselrongid, mida vanasti ka kapsaussideks kutsuti ja mis ikka veel truult käivad kõiksugustesse väikestesse kohtadesse nagu Lelle, Elva ja isegi Antsla.

Vene ajal, kui raudtee oli veel ühtne nagu partei ja pealegi riik riigis, anti iga aasta välja raamatukest "Reisirongide sõiduplaan". See oli päris priske märkmiku mõõtu, sest ronge käis mitu tükki ka sellistesse suurtesse kohtadesse nagu Moskva, Leningrad ja Riia, rääkimata Elvast ja Haapsalust.

Mulle meeldis seda raamatut lugeda, sellest huvitavam oli ainult "Autobusside sõiduplaan", kus oli kirjas tõesti kogu Eesti. Kuid ka rongiplaanist jäi tunne, et Eesti on üks suur maa, kus leidub palju rahvarikkaid paiku ja toekaid jaamahooneid, igaühes tingimata pikkade pinkidega ootesaal, puhvet, piletikassa, perroon ja punamütsiline jaamaülem.

Raudtee oli Eestis, nagu mujalgi Euroopas, esimene suur tehnikaime, miski, mis muutis reisimise korraga kiireks ja lihtsaks. Talumees pidi vaid oma setukaga kuidagi lähimasse raudteejaama logistama, edasi läks juba ruttu – vile ja auruga, ikka linna poole. Raudtee ja linnade areng käiski käsikäes, maarahvast sai tasapisi aina enam linnarahvas, rong viis ka perepojad ülikooli ja ettevõtlikumad õnneotsijad pealinna Peterburi välja.

19. sajandi Euroopas oldi raudteest sellises vaimustuses, et Prantsusmaal kaaluti "vanamoodsa" riigimaanteede võrgu hooldamise lõpetamist. Prantslaste õnneks oli nende tollane valitsus piisavalt vanameelne ja jättis maanteed esiotsa alles. Ka Eesti raudteevõrk pärineb sellest suure rongivaimustuse ajast.

Autobuum varjutas raudtee.

Pärastsõjaaegne autobuum jättis raudtee varju kogu Euroopas. Tõsi, viimastel aastakümnetel on seal jälle leitud, et tihedasti asustatud aladel ja suurte linnade vahel on rong hea alternatiiv teid ummistavatele ja õhku reostavatele autodele. Väga kiired rongid konkureerivad edukalt ka sisemaiste lennuliinidega.

Väikesele metsikule Eestimaale on see kõik muidugi unistus ja muinasjutt. Pole siin suuri linnu, mille vahele tasuks kiirteidki ehitada, rääkimata kiirraudteest. Ja et autobuum on siin ka alles uus asi, siis polegi imestada, et mõned praktilise meelega poliitikud ei näe suurt mõtet Edelaraudtee kapsausside edasipidamisel.

Kahjuks pole aga võimalik aru saada, kui palju on nende plaanide taga tõelist arvutust, kui palju lihtsalt arvamust, et reisirongid on üks vanamoodne asi ja kommunistlik igand, mis meie tublisse reformiriiki lihtsalt ei sobi. Rongide asemel võivat sama hästi sõita bussid – hüpoteetilistel, in spe euroteedel...

Arvutustesse on mul raske uskuda, sest seni pole Eesti Vabariigis veel ühegi suure otsuse taga olnud põhjalikke arvutusi. Teeme, nagu õigem ja moodsam tundub, eks pärast paista. Aga isegi kui need kalkulatsioonid on olemas, tasuks silmas pidada, et buss pole ikkagi seesama, mis rong. No oleksid need siis bussid! Need on ühed vanad haisvad ja vaevu koos seisvad risud, mis bussi nime all meie külasid pidi ringi kolistavad. Nende kõrval on isegi aeglasevõitu kapsauss lausa luksus – viimane, mis mõnda maakolkasse tsivilisatsioonist jäänud on.

Edelaraudtee reisiplaan nagu luuletus.

Ellen Niidu tekstile tehtud laulu "Rong, see sõitis tshuhh, tshuhh, tshuhh" mäletab iga omaaegne laps. Vaevalt et laul "Buss, see sõitis killa-kolla" nii populaarseks saanuks. Vahel on mõni vana asi hea kui lihtsalt vana asi ja lihtsalt kahju on, kui ta äkki ära kaob.

Huvi pärast käisin eile Balti jaamas ja küsisin Edelaraudtee kassast, ega neil rongisõiduplaani ole. Kassapidaja mõõtis mind rangelt läbitungimatu pilguga ja otsis siis kusagilt salakohast tillukese voldiku. Olen ikka mõelnud, et tahaks ükskord, kui see veel võimalik on, korra rongiga sõita sellel kõige salapärasemal ja üksildasemal raudteel, mis on peidetud kuhugi sinna Kagu-Eesti metsade ja kuplite vahele.

Ja seni, kui ma oma reisiplaani teoks pole teinud, võin vähemalt lugeda Edelaraudtee plaanist peatuste nimekirja. See on nagu muinasjutt või luuletus vanast aeglasest ajast, piimamannergute ja heinarõukude Eestist: Valga, Ratsimäe, Mürgi, Karula, Tuulem, Anne, Antsla, Vaabina, Kurenurme, Sõmerpalu, Vagula, Võru, Nõnova, Husari, Otsa, Lepassaare, Tuderna, Piusa, Veski.