Merle Karusoo kriibib liivapaberiga rahvuslust
S.O.S. KODUSTAMISKAVA LIIVAL: mida hakata peale kurjategijatega?
Merle Karusoo "Save Our Souls" teenib eemärki – tekitab äärmusteni vastuolulisi tundeid-mõtteid, ärritab.
Karusool õnnestub kurjategijate ja muulaste integratsiooni üle nii ja naapidi mõtlema panna. Muidu on see jäänud euroametnike sõnamüraks. Karusoo ütleb selgelt: "Me kas võtame nad vastu või nad hävitavad meid."
Armsad vene lapsed
Dokumentaalkava iga järgmine etteaste nullib uue ehmatusega eelmise. Mõrvarite-elulood taanduvad kaugeks Hollywoodiks, kui lavale astub kobaras 12 vene last, kes on õpetatud oma pere elulugusid rääkima eesti keeles. Siin lõikab publitsist Karusoo teravalt.
Esmalt tekitavad need vene lapsed muidugi heldimust. Meenub, kuidas 1980-ndatel laulis Sting maailmale venelastest: "If russians love their children too" (Kui venelased armastavad samuti oma lapsi). Toona ehmatas, et mujal maailmas võidi venelastest – eks sealhulgas eestlastestki – vastupidist arvata. Nüüd kulub eestlastelgi ära avastada, et vene laste vanemad on samamoodi tuttavaks saanud: ka vene poisid on löönud tüdrukutele bussis külge, ka vene naised on sõbrannadelt mehi võtnud. Ainult tutvumis-elamisala oli kogu toonane planeedikuuendik.
Tunne "kui armsad nad on" kasvab paradoksaalselt piinlikkuseks "kui jõledad meie oleme". Kui ikka mitu tüdrukut järjest teatab, et "olen venelane, aga tahan saada eestlaseks", siis tekib tunne, et laval on salk Pavlik Morozoveid, kes oma isa maha salgavad. Aga seda vist ju enamus eestlasi integratsiooniks peabki, et venelased oleks nagu eestlased? Karusoo näib seadvat eestlaste ette nende suhtumist või-mendava kõverpeegli. Hakka või uskuma, et eestlased on üks kole rahvas, kes väikese vene rahvakillu kallal vägivallatseb.
Lugu keerab vindi peale, kui üks tüdruk – kõige missilikuma välimuse ja perfektsema eesti keelega – teatab: "Ülikooli lähen Londonisse, isa võimaldab mulle seda. Minu mees ei tohi olla venelane, äärmisel juhul võib ta olla eestlane, aga parem oleks inglane." Teine tahab Tartu ülikooli, kolmas Moskvasse, keegi lubab Eestist ära minna. Pilt tundub usutav.
Ühelt poolt jääb tunne, et vene lastest on tehtud katseküülikud. Samas annab Karusoo eestlastele ette tõepoolest hea näite kodustamise võimalikkusest.
Ka teenib Karusoo siinsete vene näitlejate kodustamise eesmärki. Senist integratsioonitaset näitas seegi, et pressikonverentsil pidid eesti näitlejad istuma tõlkidena vene näitlejatega vaheldumisi. Kui kultuuriinimesed pole integreeruda suutnud, mis siis tahta tänavatel luusivatest riskirühmadest.
Kakskeelne lavastus pakub huvitavat kogemust. Üks elamusi oli Maria Avdjushko kaunilt kõlanud vene keel. Esmapilgul näib, et näitlejatel pole elulugudeteatris suurt midagi mängida, ainult seisa ja kanna monoloog ette. Ent see, kas vaataja suudab faktirägast inimese elu ja karakterit eristada, sõltub eriti näitlejast.
Ühe vaatamiskorraga suutsid enda tegelaskuju lugu jälgima panna Avdjushko ja karakternäitlejana alati täpne ja vaimukas Piret Kalda. Värvika tüübina jäi meelde ka Herardo Kontrerase väike nõukogude vanamehenäss, kel kõrgem kategooria nii keevitamises kui ka tapmises. Sügavamalt tabavad oma tegelastüüpe Dmitri Kosjakov, René Reinumägi ja Margo Teder.
Viimaste aastate kriminaalkroonikaga end kursis hoidnud vaatajal pole raske prototüüpe tuvastada.
Seekord pole aga isegi Karusoo saanud tsirkuseta: vangide usuhullustus kasvab pingutatud striptiisinumbriks – silmapilgutus Vibei publikule? Rääkimata tätoveerimiskambrist ja muust kila-kolast.
Meie ja nemad
Karusoo on tark naine ja kui vaja, ka paras demagoog. Ühes koridoris on väljas elu heidikute – vangide, laste- ja hooldekodude elanike foto-näitus Toomas Volkmannilt. Moefotograafi estetiseeringus omandavad heidikud pühaku paiste. Vastasseina on riputatud poliitikute vali-mind-plakatid, vahel traat-aed. Just selles ruumis andis Karusoo pressikonverentsi, paigutades end näitlejatega märtriportreede alla ja ajakirjanikud traataia taha riigikogulaste hulka. Meie-ja-nemad-rindejoon oli siililegi selge.
Lavastaja teatas, et mõrvareid ei tohi nimetada mõrvariks, sest neil inimestel on ka muid tunnuseid. Sama hea oleks lavastajana tuntud Karusood nimetada koduperenaiseks. Vägisi oli pressikonverentsil keelel küsimus, kelleks ta Sulev Luige tapjaid nüüd nimetab.
Lavastuse lõpp andis vastuse. Vene laste perelugude valu varjutasid tummkaadrid lastekodulastest Selle tõe ületas omakorda finaal – Sulev Luige lauldud "Hääd
ööd". See mõjus kui Karusoo seletus, vabandus, alguse juurde tagasi tulek.
Esietendus
SAVE OUR SOULS
Autor-lavastaja: Merle Karusoo
Osades: Maria Avdjushko, Piret Kalda, Katrin Saukas, Raimo Pass, René Reinumägi, Margo Teder, Tanel Saar; Herardo Kontreras ja Aleksander Ivaskevitsh (Vene Draamateater), Juri Potapov, Dmitri Kosjakov, Dmitri Kukushkin (Narva teater Ilmarine)
Liiva keskuses 31. mail
