Paha poiss osutus heaks
Heviajastu relikti Alice Cooperi muusika ägedus mõikas ka mittefännile, kontserdi vaatemäng pani aga mõtlema popkultuuri metamorfooside üle.
Raske uskuda, et kunagi võis Cooperi lavaõudus olla mõeldud tõsiselt ja nii ka mõjuda. Tallinnasse toodud show meenutas pigem tshehhi lõbustuspargi õudustetuba. Maailm on nii palju lisanud hullemaid õudusi, et Cooperi plaksuv piits, giljotiin, verine pea ja lava mööda laiali jäsemed jms pseudosatanism mõjub sama papiselt kui tank Michael Jacksoni etenduses. See, mis oli 30 aastat tagasi radikaalne, paneb nüüd muigama või õlgu kehitama. Või on pigem samasugune klassika dekoratsioon nagu sabakuued sümfooniaorkestris.
Üle laululava kütvad hallid pilved töötasid Cooperi rajumuusika kasuks, ent pagana valged ööd! – valgusemäng laval pääses mõjule alles siis, kui lõpuks pimedaks läks.
Mis peamine: muusika mõikas endises vägevuses, olgu pealegi nostalgilise stiilinäitena. Lisaks vanamehele kolm vingelt vingerdanud kidrameest (kes ko-hati Cooperi hääle ära mat-sid), tulelontidega zhongleerides soolo andunud löökpillimängijalt ja kusagil nurgas püsinud klahvpillimängija.
Nagu klassiku puhul ikka mõjusid võimsalt, "õige-
malt" tema varasemad lood. Paremini kui uuemad. Tipuks jäigi kultuslugu
"Schools Out" (1972). Muust ooperist kukkus välja "Poison" (1989). Kommertshevi laineharjal Cooperi laialt populaarseks teinud hitt teenis ka Tallinnas kuumima vastuvõtu, tuues publikut laulukaare alt lava ette näppu viskama. Kummati mõjus "Poison" kõige rohkem ajast-arust – pigem võiks see olla Bon Jovi kui Cooperi lugu.
Cooperi vaatemängu osana jättis 52-aastane pahapoiss pressikonverentsil ülipositiivse mulje. Ta tunnistas, et tema ja ta lavakuju on nagu mr Hyde ja dr Jekyll. Mees lisas, et kui ta oleks oma lavaimidzhi ellu üle kandnud, siis oleks ta lõpetanud nagu ta sõbrad-kadunukesed Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison, Frank Zappa...
20 aastat tagasi mõnuainetele selja pööranud mees kinnitas, et on parimas vormis. Samas karguga ringi longanud eesti rocki paha poiss Peeter Volkonski mõjus Cooperi kõrval hoiatava näitena noorsoole: "vaat mis juhtub!".
Kahju oli näha, et Cooperi pühendunumad fännid õlle-uimas suurema osa kontserdist maha tukkusid. Kui erinevat publikut jätkus kolmele lähestikku sattunud kontserdile (Joe Cocker, Pet Shop Boys ja Alice Cooper), annaks omaette uurimisteema.
