Gjallarhorn ootab kutset Viljandisse
Skandinaavia rahvamuusikale toetuv Soome nelik andis välja uue albumi "Sjofn"
Norras, Skienis peetud Põhja- ja Baltimaade Koorifestivali üks menukaim esineja oli Soomet esindanud maailmamuusika nelik Gjallarhorn, kus mängib ka Eesti muusikute seas oma austraalia torupillidega hästi tuntud Tommy Mansikka-Aho.
Soome rootsi-alade rahvamuusikast lähtuv Gjallarhorn vaimustas oma improvisatsioonidega Skieni festivalipublikut sedavõrd, et pärast kontserti haarati lennult neliku uue albumi "Sjofn" järele. Nüüd on see müügil ka Eesti muusikapoodides.
Skienist otse Roskilde festivalile suundunud nelik avaldas kahetsust, et neid seni Viljandi pärimusmuu-sikafestivalile kutsutud pole. "Loodame, et meid sinna ükskord ikka kutsutakse," ütles Tommy, kes on töötanud Eestis mitmete muusikutega ja teab nende jutu järgi, et Gjallarhorn sobiks selle festivali atmosfääriga hästi.
Karismaatilisse nelikusse kuuluvad asutajatena laulja-viiulimängija Jenny Wilhelms ja Tai päritolu Christopher Öhman (vioola, mandoliin, kalimba), kes alustasid juba kuus aastat tagasi. Hiljem tulid juurde "klahvpillimängija" David Lill-kvist oma Aafrikast, Kuubalt, Indiast ja Lähis-Idast pärit eksootiliste löökpillidega ning Tommy Mansikka-Aho, kelle eksootilised torupillid (austraalia didgeridoo jt).
Enamasti sünnib Gjallarhormi muusika nii, et Jenny käib folkloorimuuseumide arhiivides, pakub välja meloodia ja selle põhjal hakatakse koos improviseerima. "Kirjutame ka oma muusikat, aga ka siis lähtume pärimusmuusika kõladest," lisas Jenny.
Gjallarhorn seob oma muusikas vana skandinaavia rahvamuusika traditsiooni keskaegsete ballaadide ja palvetega. "Näiteks skandinaavia muusika üht põhielementi dronei asendab meil austraalia didgerioo. Kuigi need kaks pilli on täiesti erinevad, on nende funktsioon muusikas sama," tõi Jenny näite.
Kui maailmamuusika trend paneb ühte patta kõik kultuurid, mis jääb siis iga üksiku ansambli omapäraks, kas ühetaolisus väikseks osutunud maailma ei ähvarda? "Kui püsime piisavalt kaua individuaalsustena koos ja asi ei lähe kaoseks, siis loome tõenäoliselt uue kultuuri," ütles Tommy. Folkmuusikat õppiv Jenny lisas, et maailmamuusika eeldab muusikult siiski vastutustunnet ja oma kultuuripõhja head tundmist, nagu ka pillimänguoskust.
"Me ei taha piirduda ainult folkmuusikaga, vaid välja tuua skandinaavia muusika põhjas oleva tugeva rütmi, selle tugevamate värvidega üle värvida," selgitas Jenny.
"Meile meeldib vana kultuuri uuega segada," lisas Christopher, "isegi vanal ajal tulid külade viiuldajad vahel kokku ja lõid koos mängides midagi uut." Folkmuusika põhineb nagu dzhäss improvisatsioonil. "Ajast-aega on muusikud üksteiselt õppinud ja nii on see muusika ellu jäänud. Kui me püüaks teha ainult arhailist muusikat, siis sureks see välja," tõdes Jenny.
Ansambli uus album "Sjofn" sai nime vanaskandinaavia armastusjumalanna järgi. See sobis albumile, mille lauluteksides on üha juttu armastatute kohtumistest, olgu nad siis lihtsurelikud või jumalikud olendid.
Album on Warnersi suurkompaniist lahkulöönud Gjallarhorni iseseisev plaat. Tänu sellele jõudis see ka Eestisse.
Tommy Mansikka-Aho, kelle Mihkel Mutt ja Tiina Tammetalu avastasid Eesti jaoks ühel suvel Vormsi saarelt, on siin osalenud ennekõike mitmes Saxapeal Bandi projektis. "Tänaseni püsib meeles üks kummaline öökontsert Siiri Sisaskiga, mille politsei katkestas," naeris Tommy.
