Prangli kehastab mitmust

Pranglite ajalugu on pikk ja kirev nagu hommikune kukk

Prangli saared on kui Tallinna väravavahid, mis vaatavad Soome lahe sügavusse ja peilivad selle seisundit. Siinsetel maastikel on nii Eesti kui Soome nägu ja neid on kujundanud nii Rootsi kui Vene tegu.

Kolme saare saarestik

Laupäeva hommik Leppneeme sadamas on üsna uimane. Kuigi Tallinna keskus asub siit vaevalt viisteist kilomeetrit eemal, ei näi sealne elu siinsega eriti haakuvat. Kalamehed istuvad salguti kalakastidel ja arutavad vaikimisi oma päevaplaane. Nende otsust ootavad sadamas seisvad kalalaevad otsekoheste nimedega nagu Räim 4 ja Räim 5.

Prangli saarte tagune meri on kalameri. Seal läheb sada meetrit sügavaks ja igal süvikul ning madalikul on Leppneeme meeste jaoks oma nimi. Need vuristatakse mulle ette kiiremini veel, kui hommikused kajakad lähedastel kividel omavahel muljeid vahetavad. Äkki täitub kai rahvast ja hommikurahu on lõppenud. Prangli laevale tassitakse pille ja toidumoona, ei puudu oma koergi. Need on Loksa rahvatantsijad ja pillimehed, kes Pranglile esinema lähevad, sekka ports turiste.

Kapten lööb oma Helge nimelisele laevale hääle sisse ja nii me 18-kilomeetrisele sõidule läheme. Kuid see pole mitte see 18 kilomeetrit, mis lahutab Pääsküla Piritast. Need kilomeetrid on pikemad ja suunduvad justkui teise aega. Tunnistan laevakaptenile, et unistan pääseda Aksi saarele. Tema ei tee pikka juttu, ütleb vaid, et eks ta pane rahva Pranglil maha ja vii mind uue reisi vahel ära.

Suureliselt võib ju Pranglit, Kerit ja Väike-Pranglit, mis ühtlasi ka Aksi nime kannab, saarestikukski nimetada. Paljuski on selle kolmiku käekäiku mõjutanud asjaolu, et meri on nende vahel sügav. Prangli ja Aksi vahelise Aksi salme kaudu käis läbi iidne meretee Narva. Kerile laskis Peeter I ehitada ühe Soome lahe esimesi tuletorne juba enne Põhjasõja lõppu, 1719. Esimesena Venemaal sai see tuletorn kahesaja aasta eest endale õlilambi. Saja aasta eest pandi majakas esimesena maailmas tööle maagaasil, mida siitsamast sajameetrisest puuraugust saadi.

1940 tulistasid venelased siin alla Soome hävituslennuki Kaleva. 1941 pommitas Saksa või Soome lennuk Prangli lähedal puruks Leningradi suunduva auriku Eestirand, mille peal kolm tuhat sunniviisil evakueeritavat inimest. 34 neist hukkus, ülejäänud pääsesid Pranglil kuivale maale. "Hommikul oli tänav peadest täis nagu munakivitee," meenutatakse saare lakaluukidest avanenud pilti tänini.

Pranglil elasid rootslased juba 600 aasta eest. Siis tulid soomlased, siis eestlased. Siis venelased. Nüüd tulevad jälle soomlased ja rootslased.

Tõesti-tõesti, Pranglite ajalugu on pikk ja kirev nagu hommikune kukk. Kuid pole mul selle üle kaua mahti mõlgutada, juba on Helge nina Aksi saare liivas kinni. Trepp alla ja nii ma saarele ronin. Lubatakse pooleteise tunni pärast järele tulla. Kole pikk aeg sellise saarejupatsi jaoks, mõtlen. Hiljem tuleb ajast puudu.

Aksi eksitavad kivid

Tõusen üles tuletorni poole ja näen enda ees uut merd ning keset seda saart, mis on täis, pilgeni täis lillakirjut nõmmliivateed, tuultest nii maadligi surutud kadakaid, et sinna alla isegi nende sugulane siil ära ei mahuks, ja mereranda täis kirjuid kive kui külaplika seelik. Helsingi poolne on meri sinivalge nagu Soome lipp, Eesti poolne hõbehall nagu Tallinna kilu. Kõik klapib nagu muinasjutus, ja nii meeldib mulle mõtelda, et ammuilma pole siin saarel ühegi inimese jalg astunud. Saar oma looduse moega toetab mu mõtet ja nii astun siin nüüd mina ning klõpsutan pilte taludest, kus küllap elas kunagi mõni kuulus Aksi puusepp või laevameister, ja mida teeb säilinud keldrimüürist tagasi majadeks vaid kujutlus.

Kujutlus ei kipu jääma isegi mitte Fuji filmile ja ka kiviringi päevapildistamisega on lood keerulised. Nii nagu nende kiviaedadest labürintide enestegagi. Kes teab millal, kes teab kes ja kes teab milleks on siia paari kilomeetri pikkusele saarele ehitanud kividest aiad, mis põgusal pilgul näevad välja nagu kiviaiad ikka, kuid kui neid mööda minna, siis saad aru, et aia kulg on kuidagi imelik, loogeldes mööda maastikku ja lõpuks ringina iseendasse tagasi sulgudes.

Need ehitised on nõnda haruldased, et endast lugupidavad teatmeteosed ei julge asja isegi mitte mainida. Olin Aksi labürintidest kusagilt põgusalt lugenud, ei kujutanud ometi ette, et tegu on nii suure ringiga. Justkui näitamaks, et saar polegi nii väike, et jätkub siin kohta millelegi muulegi, kui igapäevamõte välja mõtelda suudab. Aksi inimestel oli maad küll ja küll, et mitte iga viimast kui lappi üles pöörata. Seda enam, et siinne kruusane ja graniitne maa ei anna pärast üles pööramistki palju suuremat saaki kui enne seda.

Prangli strateegia

Nii või naa, tarbijamentaliteedis ei saa küll kiviringe ehitanud aksilasi kuidagi süüdistada. Lõpuks süüdistati neid vaid selles, et elavad Helsingile liiga lähedal, ja nii tehti aastal 1953 saar inimtühjaks. Siis elasid seal veel suviti lambad. Nüüd ei ole enam neidki.

Nii nagu minu Helge nimelist laevagi. Istun mererannal juba vaata et tunnikese, punnitan oma silmi läbi binokliklaaside Tallinna suunas, kuidas jaksan, aga mida pole, on Helge. Tee hakkab termosest otsa lõppema ja taban end juba arutlemas, kas jaksaksin see kolm kilomeetrit Pranglile maha ujuda, kui reidil seisvate hiigellaevade vahelt näen väljuvat helget vahutriipu.

Kui Helge oma nina Prangli poole keerab, vaatan veel korraks Aksi rannas konutavat kaht betoonkolmnurka. Kui hiigelkajaka jalad seisavad need hallid monstrumid seal, ja ma ei vaevu hakata uurima, milleks säherdused kolakad kunagi kohale veeti. Otsustan, et küllap pidid need tasakaalustama Aksi kiviringide arusaamatut meelsust.

Prangli liivasel teel kõmpides ei ole kuidagi võimalik, et ninaga vastu Musta Luuki ei põrkaks. Must Luuk on üks saare strateegilistest paikadest nagu on seda sadam, kirik, rahvamaja ja pood. Vahe on vaid selles, et kui kiriku ja rahvamaja vahel käib vaikne võitlus, siis Musta Luugi ja poe vahel näib valitsevat vähemalt näiline rahu. Must Luuk on nimelt puhvet. Puhvetil on ees mustad luugid, mis on avatud, ja nende vahelt vaatab otsa Valter Puuströmi küsivalt muhe nägu. Puuström on põline Prangli mees ja tema juba pikka juttu ei tee. "Pole viga midagi," ütleb, kui saare elu kohta pärin.

Soome kelgu reis

Elsa Vilipuu on jutukam. Temal on lippki püsti. Sest külalised on talus. Ning endasuitsetatud kilu laual. Elsa on küll mandrilt pärit, kuid elanud siin kolm aastakümmet. "Olime suitsukuuris, tegime kala, sinna mu tervis läkski – nüüd on kõik puhta lagund," ütleb ta. "Tööd on vähe, tööd pole," ütleb. Tuleb Elsa mees Albert. "Käib vahel lestavõrgul, vahel asendab, vahel kütib linde," ütleb Elsa mehe kohta. "Elu on viletsamaks läinud, noortel pole tööd," ütleb Albert. "Tänavu on ilus kartulimaa," ütleb.

Albert ei läinud venelaste eest ära, jäi saarele. Ei saanudki ise otsustada. "Asjad olid kokku pandud, isa oli vintis, tõime asjad ära," ütleb. "Ei läind ära, ei kahetse siiani, kaks korda olen Rootsis käinud, sugulased seal," ütleb, "Lõuna-Rootsis." Vene aja alul oli Albert kolm päeva saarel redus. "Siberi-mees olin," ütleb.

"Aprillis tulime soome kelkudega üle, Albert sai enne üle lõhe, jää hakkas lagunema, mina raskem, jalad vajusid läbi," räägib Elsa ühest 1963. aasta kevadest. "12 kilomeetrit jääteed oli. Keerasime kelgud ringi, olime öö Leppneemes," ütleb. "Postipaadiga oleme ka uppumas olnud," ütleb, "aga praegu ikka veel elan." Kui olid head talved, sai ka taksoga tuldud. "Neli rubla maksis sõit, kohe koju ukse ette," ütleb. Tuldi traktoriga, jalgsi, soome kelguga, helikopteriga, jäälõhkujaga.

Nüüd saab ikka peaaegu iga päev mandrile, kui tahta. Varem oli teisiti. Ainult et nüüd ei taha enam nii palju. "Kord kuus ikka Tallinnas käin," ütleb Elsa. "Kunagi oli meil 550 inimest, läksid Rootsi ära," ütleb Albert. Nüüd on 117.

Suure kivi mõtted

Neid pranglilasi on igasuguseid. Istume muusikamehe Priit Kuusega Eeslahe ääres suurel kivil ja räägime saare asjadest. Priit on end saarega sidunud, iga nädal tegutseb on mõni päev Pranglil. Talvel õpetab lapsi, suvel tegeleb rahvamajas. "See kõik mõjub hästi," ütleb ta. On õnnelik, sest sai õigeks ajaks valmis raamatu Veljo Tormisest. On rõõmus, et ei pea enam iga päev ajalehtedele nuppe kirjutama. Ja rahul, et juba teist korda tuleb kirikumuusika festival ka Prangli saarele.

Tulime kivi juurde piki Priit Kuuse üht lemmikrada, läbi naabri-Eeri heinamaa. Priit juhib mu tähelepanu sellele, kui kiiresti Pranglil maastik muutub. On lodumets ja äkki seda pole, on hoopis niit. Ja siis rannakivid. Teisel pool, idas, jälle liivikud ja männikud. Istume kivil ja vaatame Eeslahele. Sügav laht, kevadel ja sügisel linde täis. "Siin tunned, kui kevad tuleb," ütleb Priit. "Pranglil on kõik maastikutüübid, välja arvatud pankrannik," on ta uhke. "Kevadel karjuvad linnud nii kõvasti, et kostab keset saart rahvamajja ära," kiitleb ja ei saa jätta lisamata professionaalse noodi: "moodustavad suure helimassi."

Priit Kuusel on õnnestunud saarele tuua üha uusi ja uusi helimasse. 13. augustil tuleb siin kirikumuusika kontsert. "Pühapäevane päev, aga kell üheksa teeme erireisi," ütleb. Eelmisel aastal olnud kirik pilgeni rahvast täis. "Tasapisi olukord paraneb," on ta rahul, pidades silmas, et kabeli rahvas ei taha näha kabelis esinemas neid muusikuid, kes on rahvamajas esinenud. On juhtunud nõndagi, et kabeli uks kinni keerati ja koor kiriku ees põndakul laulma pidi. Siiski ei võta see tahtmist saarel tööd teha. "Kui üks nädal käimata, tundub, et midagi jääb puudu," ütleb ta.

Kuid Prangli vahelduvuse juures on ka midagi jäävat. Kui paarikümne aasta eest siin vene piirivalve lubadega käisin, avaldas Prangli pood muljet. Süüa palju osta polnud, veel vähem kui Tallinnas. See-eest aga leidus kastide kaupa shampust, seda sovetskojet ja tol ajal nii haruldast. Nüüd lähen poodi ja vaatan selle letid üle. Sovetskojet pole. Küsin müüjalt, kas tõesti pole. Miks ei ole, vastatakse, ja tuuakse tagatoast. Ei jäägi üle muud, kui saare terviseks üks ära osta.

Kui taas üle sõidan, jääb Prangli saare kohale põhjataeva hele viirg. Ees on lõunataevas, suveõhtuselt hämar. Leppneeme kajakad kaklevad omavahel. Või on need tulnukad Pääsküla prügimäelt, keda kiluranna omad eemal hoida püüavad.