Turneri hääl oli ta sääri väärt

Tina Turneri fenomen kinnitab, et noorusekultuse ajastu, mil sarnaseid poptähti tehakse nagu kirjuid kasse, on tõstnud hinda vanad head selgelt eristuvad ikoonid. PRIIT SIMSON

Eesti on seda nüüd oma silmaga näinud: 60-aastane visa rockidiiva Tina Turner kappas oma maailmakuulsatel säärtel kaks tundi tõusvas tempos hiigellaval, lauldes samal ajal väsimatu võimsusega kriipival häälel rocki ja souliklassikat segiläbi pophittidega.

Kui sportlikult Eesti kolme suurkontserti võrrelda, oli Turner ilmselt paljude jaoks üle nii Michael Jacksonist kui ka Rolling Stonesist. Jacksoni vaatemängu puhul hakkab maailma keskmisele ajumahule arvestatud infantiilsus osale publikule vastu. Rollingute klassikalise rocki jaoks pole Eestis just palju seda muusikat kuulama ja hindama harjunud põlvkonda. Turneri kontsert haaras erinevaid muusikamaitseid ja põlvkondi.

Kõnelemata sellest, et omaette vaatamisväärsus on tõesti see, kuidas 60-aastane daam tikk-kontsadel laulukaare laiuse lava ühest servast teise punub või siis publiku peade kohale sõidutatud kitsal sillal õhuakrobaadi kergusega edasi-tagasi sibab.

Vägevaim rockis

Turneri kriipivat tämbrit kellegi teisega ära ei vaheta. Nagu tema varsa kombel perutavaid jalgugi. Üks pole teisest halvem. (Eks ole igiliikur Mick Jaggerile eri-omane vingerdamine lahutamatu Rollingute kaubamärgist.) Mis siis selles halba on kui asjatundmatu publik tuleb uudistama "seksikate jalgadega vana-ema" ja avastab uue peatüki muusikaajaloost.

Lauluväljaku publik ilmutas üllatavat asjatundlikkust, hulganisti oli neid, kes teadsid peast ka Turneri varasemaid laule.

Täht saavutas Tallinna sompus polaarpäevas mängleva kergusega kontakti üle 50 000 pealtvaatajaga. Lähetanud publikule kolm mikrofonis latsuvat õhumusi ning kontrollinud "Kas kõik on kohal?", sai ta vastuseks kiidukoori. "Absolutely Nothings Changed," resümeeris Turner vaimustava eneseirooniaga, minnes üle samanimelisele laulule oma viimaselt albumit. Tõepoolest, palju neid inimesi maa-ilma sünnib, kes 40 aastat tipus püsinult võiksid tõdeda, et midagi pole nende kahjuks muutunud.

Tina debüüthiti "A Fool In Love" taustal näidati videoekraanil 40 aastat nooremat Tinat ja see pilt ei töötanud praeguse Tina kahjuks.

Turneri viimaste aastakümnete, stuudios timmitud laiatarbehitid "The

Best" ja "When The Heartache Is Over" kõlasid laval lahjemalt, kontserdi võimsama osa andis staar just rocki- ja ilauljana.

Karu mausoleumis

Kitarrist John Milesiga duetis esitatud "Better Be Good To Me" teenis publiku ovatsioonid. Toolil istuva Tina ballaadlikult jutustusena alanud "Private Dancer" kasvas saksofonisooloks, mida varjutas estraadlik sündipartii. Seksapiilsed biidid juhatasid sisse "Whats Love Got To Do With It", Turner lavastas hiigelväljaku kaasa protestima – esmalt naiste koori, siis mehed. "What-ever You Need" pani rahva nagu suure gospelkoori jalalt-jalale tammudes käsi kokku taguma.

Lõputõusu juhatas sisse "Steamy Windows", mil lahvatanud tulejoad lava kaheks keevitasid ja lõhest Tina ja taustalauljad välja tantsisid. Tõusujoones järgnesid Rollingute "Addicted to Love" ja varase rocki-Tina "Proud Mary", "Nutbush City Limits".

Hiigellava kohale nagu marmorisse raiutud TINA tuletas meelde kuldkirja Moskva mausoleumil. Ühel hetkel olukorda kõrvalt vaadates tuli pähe võrdlus rahva rõõmuks volangides kleidikeses tantsima pandud tsirkusekarust. Ülev ja koomiline on massiüritustel teadagi hägustuvad kategooriad. Kokkuvõttes aga võitis sel suurkontserdil üllatavalt üks ülepingutamata mõnus atmosfäär.

Kontsert

TINA TURNER

Twenty Four Seven –

Millennium Tour

Soojendusartist: Maarja

12. augustil Tallinna lauluväljakul