Pluss-miinus mängud Vanemuiselt

Vanemuise-nädal Draamateatris süvendas mõtet, et olgu tegu kui tahes värskete ja väärt näidenditega, sisus teater naljalt millegagi ei raba. Kui kõik süzheed on ära mängitud, saab konkurentsis püsida vormileidlikkuse ja haarava näitleja-mänguga.

Teatris on nagu ETV +/- mängudes. Kõik need palli- ja hüppenöörivoorud on tüütuseni samad, muutuvad mängijad. Asi läheb huvitavaks ja paneb vaatama ainult siis, kui osaliste hulgas on mõni sümpaatne kuju, kellele hakkad pöialt hoidma. Ja oled endaga rahul, kui näiteks Maarja-Liis igal alal klassi parim on.

Võrreldes tulekul Viljandi, Pärnu ja Rakvere teatrite gastrolliga, lähtus Vanemuine põhimõttest: pigem vähem, aga paremini. Esindusnädalasse ei arvatud isegi mitte Mikiveri "Sõda ja rahu", samuti jäeti varupingile eesti esimene Kundera-lavastus "Jacques ja tema isand". Rääkimata Tartu võime torkinud Kivastiku "Vaimust".

Iirlane ja inglane

"Mägede iluduskuningannat" on Tallinnas varem näidatud. Esimest korda olid pealinnas inglise suhetekomöödia "Ohtlik lähe-dus" ja Mati Undi versioon 20. sajandi dramaturgia vaalnäidendist – Gombrowiczi "Laulatusest".

See repertuaarivalik teenib kiitust. Noore iirlase McDonaghi ja inglase Marberi näidendid on üle kuhjatud ohtrate preemiatega ja annavad aimu, kuhu sammub värske lääne dramaturgia. McDonaghi "Iluduskuninganna" vajutab pedaali põhja lähisuhetes võimutseva vägivaldsusega, Marberi "Ohtlik lähedus" – vohava seksuaalsusega. Ent mõlemas on publikusõbralikult melodraama alge. Nagu omal ajal Williamsil või Albeel.

Ainult vanasti (näiteks "Trammis nimega "Iha") räägiti mimikriks rohkem hinge- ja vaimuüksindusest, nüüd pöördvõrdeliselt seksist. Kui siis oli puänt tegelastes hetketi välja murdvas vägivalduses ja seksuaalsuses, siis nüüd on vastupidi – seksijahi puändiks doseeritakse eksistentsiaalset üksindust.

Mäeots on McDonaghile eripärase räiguse laiale publikule talutavaks mahendanud, võimendades loo melodramaatilisust. Oma ausas räiguses, kus inimlikkust antakse vaid näpuotsaga, sobiks see näidend pigem Von Krahli publikule.

McDonaghi eripära on näha kontrastsust hetkes, kus tütar (Liina Tennosaar) kõrvetab põlevas rasvas ema (Herta Elviste) käsi ja siis kohe tema juurde tagasi jookseb: "Ema, ema, mis kleidi ma selga panen."

Mäeotsa lavastus mängib oma naispeaosatäitjad mõ-jusalt esile. Mitte igal teatril pole oma Herta Elvistet ja õnneks oskab teatrijuht Ain Mäeots seda hinnata. Elviste kõrval saab ka Liina Tennosaar kätte seninäge-matu loomulikkuse.

Palu "Ohtlikus läheduses" on laval ehmatavalt särata näitlejad (kelle teksti kuuldavusegagi on raskusi). Samas ei näita Palu näpuga nagu enamik meie nooremaid lavastajad. Laval arenevad suhted tulevad kindlasti tuttavad ette ka meie 30 ringis põlvkonnale.

"Closer" on kahe mehe ja naise lugu, tänane kordusmäng Noël Cowardi

"Eraeludest". Nelinurgas tõmbuvad-tõukuvad striptiisitar, kirjanik, fotokunstnik ja arst. Olgu pealegi allapoole vööd, saavutab "Nelja pulma ja ühe matuse" stsenaristi dialoog tõe-poolest Cowardi või Wildei laadis vaimuka ping-pongi tiheduse. Palugi näib taotlevat nimetatud filmi pingutamata atmosfääri, ent paraku jäävad näitlejad tuimaks ja tuhmiks. Raske uskuda, et laval olid need samad Kaljujärv ja Tammaru, kes järgmisel õhtul tegid imet Undi "Laulatuses".

Hooaja nael Undilt

Toda ilmasõjaaegset poola Hamleti lugu on nimetatud sajandi keerulisimaks näidendiks. Gombrowiczi mõttemängudega kaasa mõelda esmavaatamisel ei jõua, Unt on jätnud need lugemiselamuseks avastada ja teinud panuse vaatemängule. Asja neist olla-või-mitte-olla sõnumitest, peaasi, kui on meeldejäävaid lavastajakujundeid ja näitlejaleide. Näiteks paindlikkuse üle filosofeerivate Kütsari ja Kaljujärve dialoog, mil mehed sõna otseses mõttes tugitoolides väänlevad. Või siis Karin Tammaru kord modellilik, kord "justkui lennates" plastika. Oma kuutõbise eriskummalisuses jätkab ta Undi näitlejannade Anne Reemanni ("Tango" Ala) ja Liina Olmaru (Iwona) rida.

Üllatav, aga ei märkagi, et Undi Tartu-näitlejate põhituumikust on mitu lahkunud, verevahetus (Kütsar, Saldre, Tammaru) mõjub veenvalt. Ennekõike on "Laulatus" Kaljujärve näitlejaplastika tulevärk.

Toominga & Hermaküla aegset Vanemuiset näinute sõnul annab Undi "Laula-tus" aimu toonasest teatriuuendusest.

Teater

Vanemuise külalisetendused

15.-18. augustil Draamateatris

Martin McDonagh

MÄGEDE ILUDUSKUNINGANNA (1996)

Lavastaja: Ain Mäeots

Peaosades: Herta Elviste, Liina Tennosaar

Patrick Marber

OHTLIK LÄHEDUS (1997)

Lavastaja: Tiit Palu

Osades: Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Piret Laurimaa

Witold Gombrowicz

LAULATUS (1944-46)

Lavastaja: Mati Unt

Osades: Riho Kütsar, Küllike Saldre, Raivo Adlas, Hannes Kaljujärv, Karin Tammaru, Margus Jaanovits, Andres Dvinjaninov jt