Hirmu ja kahtlustega sündinud kiri
Tartu Riikliku Ülikooli rektor Arnold Koop vangutas murelikult oma halli pead ja vaatas massiivse kirjutuslaua teises otsas istuvale psühholoogiadotsent Peeter Tulvistele sügavalt silma. "Kui te niimoodi jätkate, ennustan teile Jüri Kuke saatust," teatas ta siis oma hilisemale ametijärglasele.
Nädal varem koos 39 haritlasega venestamisvastasele avalikule kirjale alla kirjutanud Tulvistele pidi see lause märksa tõsisemalt mõjuma kui vihjamisi öeldud "ülikool on ideoloogiline asutus" või küsimus, kas dotsent ikka tõesti soovib kunagi doktoriväitekirja kaitsta. "Kas te siis ei mõista, et selline kiri on kasulik ainult meie vaenlastele?" jätkas Koop kahe punalipu ja Lenini portreega ehitud kabinetis oma parimas sõiduvees.
Mida tundis Tulviste? "Koop oli väga hea rääkija," tõdeb praegune Tartu linnavolikogu esimees. Kuigi 1980. aasta oktoobris ei kõneldud aasta varem arreteeritud dissident Jüri Kuke saatusest avalikult just palju, lõhkus Tulviste novembripühade ajal kodus valmis suure riida puid – et kui..., siis pole naisel ja tollal pooleaastasel pojal vähemalt vaja muretseda, mida pliidi alla panna.
KAPLINSKI PÕHJUSTAS ShOKI. Mure, et 1980. aasta sügise noorterahutused Tallinna tänavatel toovad kaasa uued repressioonid rahva kallal oli see, mis luuletaja Jaan Kaplinskit oktoobri keskel kirja mustandit paberile panema sundis.
Kirjast pidi saama märguanne nii parteile kui ka rahvale, et olukorraga ei olda rahul ning selle üle soovitakse arutleda avalikult, mitte vaid peidetud sõnumite kaudu raamatutes või dissidentlikult võimule vastandudes. "See oli esimene kogemus rääkida oma häälega," ütleb Marju Lauristin.
Ometi ei olnud kõik allakirjutanud eesmärkides ühel meelel. Nii tunnistab Kaplinski, et umbes kuu jooksul tekitas kirjaga seonduv talle kassiahastuse. "Tahtsin olla lojaalne nõukogude kodanik, nagu mind õpetatud, nagu Hiina konfutsiaan, kes kirjutab keisrile kirja, kui näeb, et riigis on midagi viltu," ütleb ta. "See, et kirjast sai järjekordne relv Külmas Sõjas, pani mind end väga ebameeldivalt tundma."
Järgmisel suvel kirjutas Kaplinski artikli väliseestlastele suunatud propagandalehte Kodumaa, kus süüdistas Läänt, kes tahab Nõukogude Liitu näidata kui kurjuse kehastust. Selle peale katkestasid mitmed 40 kirja autorid aastateks Kaplinskiga suhtlemise, võttes artiklit kui kirja algataja taganemist tehtust.
"Kaplinski oli meie iidol, tema pehmekslöömine oli suur shokk, mida keegi ei oodanud," meenutab üks kirja eestvedajaid Sirje Kiin. Selle pettumusega ei olnud võrreldav hilisem Mati Undi allakirjutamine viie kultuuritegelase kirjale ajalehes Helsingin Sanomat, kus protesteeriti artikli vastu, mis kirjutas eesti kultuuri hävitamisest Nõukogude Liidus.
Kuigi paljud 40 kirja kaaslased veenavad, et Kaplinski ei olnud tegelikult Kodumaas ilmunu autor, kinnitab luuletaja ise vastupidist, ehkki nimetab seda tagantjärgi "lolliks lojaalsusetaotluseks". "See kiri oli lihtsalt halvasti kirjutatud ja kukkus välja pugemisena, mida ta tegelikult ei olnud," ütleb Kaplinski, tundes teisest küljest ometi heameelt, et tõmbas sellega selge piiri enda ja 40 kirja vahele. "Ma ei tahtnud ega taha vabadusvõitleja loorbereid," sõnab ta.
VÕIDUJOOKS KGB-GA. Kaplinski artikkel ei olnud ainus, mis 40 kirja tegijate hulgas pingeid põhjustas. Kui Juhan Viiding toimetas kirja tollaste dissidentide seltskonnale, et need selle välisraadiotesse saadaksid, teravnesid võimude süüdistused autorite vastu. "Te teete koostööd välisluurega!" ähvardati allakirjutanuid – see oli karmimaid võimalikke süüdistusi.
Nii muutus Sirje ja Rein Ruutsoo korter, kus kiri oma lõpliku kuju sai, kriisikeskuseks, kus allakirjutanud välkkoosolekuid pidasid. Käisid ringi kuulujutud erinevatest äraandjatest ning et kogu kiri ongi tegelikult KGB sepitsus Eesti haritlaste vastu. Vastastikuseid kahtlustusi leevendades vahetati nõuandeid, kuidas ülekuulamistel käituda.
Pingeid kruvis see, et julgeolek otsis kirja originaali, mille Andres Tarand oli peitnud botaanikaaeda. Et allkirju kogusid eri inimesed, olid need eraldi lehtedel ning võis karta, et kui KGB need leiab, võib nende juurde teha mis tahes teksti, meenutab Marju Lauristin. Tema eestvedamisel jäigi lõpuks peale nende seisukoht, kes pooldasid originaali vabatahtlikku üleandmist.
KOLM LOOBUJAT. Et hirmud polnud sugugi õhust võetud, näitasid kirjale järgnenud vestlused ja karistused. Tollal kutselist Eesti Filharmoonia Kammerkoori rajanud Tõnu Kaljuste seati valiku ette: kas loobumine allkirjast või koori loomisest. Allakirjutanuid rünnati nii töökoha, välissõitude kui ka kirjatööde avaldamise võimaluse äravõtmisega.
Neljakümne nimed pidid kaduma ka ajakirjandusest ja õpikutest: nii muudeti viimasel hetkel ümber keskkooli eesti kirjanduse ajaloo õpik, kust kärbiti maha näiteks Mati Unti ja Jaan Kaplinskit puudutav. Ajakirjas "Keel ja Kirjandus" ilmunud luulealasest vestlusringist kadusid kiitvad hinnangud Kaplinski, Viidingu ja Paul-Eerik Rummo luuletustele, Nõukogude Naisest jäeti välja Kersti Kreismanni pilt.
Ometi jäi hirmutajate skoor napiks. Aasta lõpul Karl Vainole koostatud salajases ettekandes võis parteisekretär Rein Ristlaan raporteerida vaid kolmest allakirjutanust, kes "kahetsevad tehtud viga ja loobusid kirjalikult aktsioonist osa võtmast": lisaks Kaljustele Aira Kaal ning Jaan Tamm. Tõsi, Ristlaan märgib, et allkirjast loobus ka Rein Ruutsoo, ent "hiljem selgus, et ta tegi seda konjuktuursetel eesmärkidel, olles tegelikult üks kirja autoritest."
Nõnda lisab Ristlaan oma aruande lõppu veel rea lisameetmeid, mis parteil ette võtta tuleb, muu hulgas "jätkata taktikat kutsuda kirja aktiivseid autoreid profülaktilisteks vestlusteks KGB-sse ja ENSV prokuratuuri". Nii kestsidki näiteks Jaan Kaplinski kohtumised toonaste Tartu julgeolekujuhtidega iga paari kuu tagant veel kuus-seitse aastat.
KOOPIA 25 RUBLA EEST. Kuigi võimud üritasid kirja kõigiti maha vaikida, levis see rahva hulgas üha suurema hooga. Enamgi veel – Marju Lauristin on veendunud, et kui ajalehed oleksid 40 kirja avaldanud, järgnenuks sellele vaid peatoimetajate vallandamine, mõni vastuartikkel ning loo kiire vaibumine. Nüüd aga muutus kiri kontrakultuuriks, mida kirjutati salaja ümber tuhandetes eksemplarides ja loeti erilise huviga.
Nupukamad panid kirja koguni raha teenima: nii pakkus üks taksojuht ka Sirje Kiinile võimalust 25 rubla eest koopia endale osta.
Kirja vastuvõtt rahva hulgas võttis maha ka pingeid allakirjutanute seas, sest see vähendas võimalusi nende karistamiseks. Ometi pole hirmud 40 kirja ümber lõpuni lakanud tänaseni: sellest rääkides väldivad paljud asjaosalised nimede nimetamist ning osade teemadega süvitsi minekut. "Kogu lugu toodaks vaid seda, et keegi oleks jälle Eestis vihane," ütleb Andres Tarand ja küsib täpselt samamoodi nagu 20 aastat tagasi – mis siis kokkuvõttes Eestile kasulikum oleks?
SAMAL TEEMAL
Mis viis 40 kirjani
1978. aasta oktoobris võeti vastu N. Liidu ministrite nõukogu salajane määrus vene keele õpetamisest liiduvabariikides, mida kaks kuud hiljem hakati Eestis ellu viima. See nägi ette vene keele õpetamise alustamist juba lasteaias, uusi õppeplaane ja -materjale koolidele, vene autorite näidendite ja laulude esitamist originaalkeeles jne.
1980. aasta septembris-oktoobris toimus Tallinnas mitmeid noorte korraldatud tänavarahutusi, kus avaldati meelt võimude vägivalla ja venestamispoliitika vastu.
Poolas peeti suuri protestistreike kommunistliku rezhiimi ja korrumpeerunud valitsuse vastu ning loodi ametiühingukoondis Solidaarsus. See kasvas kiiresti üle üldrahvalikuks opositsiooniliseks liikumiseks ja saavutas selle, et valitsus nõustus nendega ümarlauas kohtuma ja läbi rääkima.
Urmo Kübar
