Ülipopulaarse lastekirjaniku Astrid Lindgreni enese lavaversioon kahe poisikluti seiklustest väikeses Rootsi linnas Västanvikis pakub rõõmu nii põngerjatele, kes teevad Lindgreni loominguga võib-olla esmatutvust kui ka väikeste vaatajate vanematele, kes suureks inimeseks kasvanud Pipi Pikksuka, Bullerby laste ja Karlssoni raamatute seltsis.

ODAV DEKORATSIOON. Päris lindgrenlikult sooja ja turvalist lapsepõlvemaailma laval paraku ei teki. Ja selles osas peaks etteheiteid tegema eelkõige teatrikunstnik Kersti Varrakule, kelle lavakujundus mõjub odava dekoratsioonina ringreisitükile. Ökonoomsus ei tohiks niigi harva tehtavate lastelavastuste puhul küll esmajärguline olla. Varraku kujundus oli kahjuks isikupäratu ja külm.

Rasmuse kodu vaadates tundus, et perekond Persson valib köögimööblit välja vahetades ilmselt järgmiseks variandiks valged plastmasstoolid. Paremat muljet ei jätnud ka ülejäänud lavapildid: ei von Renckenite villaesine ega rändtsirkuse vagun. Pisut kummaline, et Ilon Wiklandi loodud Lindgreni teoste soe maailm pole mingil moel teatrikunstnik Varrakut inspireerinud. Tegelikult ju ammendamatu fantaasiaallikas!

Ent Ain Prosa lavastus ise tegi oma rõõmsameelse ja tempoka meeleoluga kunstnikutöö vajakajäämised peaaegu tasa. Loomulikult eelkõige tänu tandemile Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk. Nutikas ja ettevõtlik Rasmus (Teplenkov) ja tema sõber "elus ja surmas" Pontus (Sukk) olid lindgrenipäraselt rõõmsad poisid, kelle sõprus ja verevendlus kandus märkamatu voona üle rambi.

ÜLLATAVAD LÄHENEMISED. Mõlemale näitlejale oli lavastaja (või näitlejad ise?) leidnud päris ootamatu lähenemise: Teplenkovi puhul mõjus värskendavalt tema Rasmuse pisut ülbe, ninakas ja käskijalik hoiak, Sukk see-eest üllatas Pontuse rollis saamatu, siira ja heasüdamliku sabassörkijana. Hästi tunnetatud ja välja mängitud poiste õhin, ettevõtlikkus ja krutskid, aga ka õiglustunne, ongi lavastuse suurimad väärtused.

Näitlejatöödest tahaks veel esile tõsta Angelina Semjonova kehastatud Rasmuse ema, kelle karikeeritud osajoonis püsis paraja vürtsikusega lavastuse raamides.

Teistelt osatäitjatelt (või lavastajalt?) oleks oodanud samasugust, ehk siis pisut originaalsemat ja ettevõtlikumat lähenemist. Pole ju lastelavastus mingil moel kehvema kaliibri ettevõt-mine kui täiskasvanutele mängimine. Ikka meenub kripeldavalt kadunud Jüri Krjukovi eneseteostus lastelavastustes, mida päädis tema relvitukstegevalt vastutustundlik hoiak: lastele on ülim rõõm ja nauding mängida!

Ja nüüd siis peategelasest, Rasmuse koeranässist Lontust, kelle ümber teatritüki intriig ju sõlmub. Esietendusel debüteerinud koerakese Laki aadressil saab ainult kiidusõnu lendu lasta (kui ta seda mõistaks!). Ei mingit professionaalide ülemängimist ega lavastusjoonise segamist, mis enamasti olukorras – elus loom laval! – nii tavaline.

Laki oli veenev ja oma ülesande kõrgusel: armastatud koerake, kelle pärast tasub võitlusse astuda vastikute varganägudega. Oleks eesti lavadel rohkem nii pretensioonituid, siiraid, heatahtlikke ja orgaanilisi näitlejaid.

Esietendus

RASMUS, PONTUS

JA LONTU

Autor: Astrid Lindgren

Lavastaja: Ain Prosa

Kunstnik: Kersti Varrak

Osades: Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Raimo Pass, Angelina Semjonova, Kleer Maibaum, Veikko Täär, koer Laki (aga ka Pätu ja Archibald) jt

Draamateatris 29. okt