“Euroopas on traditsioonilise mehelikkuse kolm keskset tunnust tundetus (“kõva kutt”), kõrge positsioon ja kartus näida naiselik.” Sellise lausega alustavad ning sellise mõttemalli vastu väitlevad meestearstid Olev Poolamets ja Margus Punab ning psühholoogid Jüri Uljas ja Mait Raun oma ühiselt valminud meesteraamatus “Mees muutuvas maailmas”. Eesti Pereplaneerimise Liidu algatusel valminud kogumikku esitlevad autorid reedel.

Raamat jälgib peatükkide kaupa mehe elu looteeast surmani, peatudes võimalikel kriisihetkedel meestearsti ja psühholoogi vaatevinklist. Vahele on pikitud lugusid meeste elust: vang, lastega lesk, mahajäetud mees, vanaisa, briljantpulmadeni oma naist armastav abikaasa. Raamatusse lisatud Eesti-keskne statistiline materjal jätab autorite tõlgenduses mehe elust üsna masendava mulje.

SÕNA LUUSER TÄHISTAB AINULT MEEST. Meestearst Olev Poolamets ütles, et tema esialgne mõte oli raamatu abil parandada tegelemist mehega ja mehe tervisega. “Oleme Margus Punabiga peaaegu ainsad meestearstid Eestis ja näeme enda ümber liiga palju probleeme, mida kahekesi ei suuda lahendada. On vaja meest toetavat võrgustikku, kuhu kuuluksid arstid, psühholoogid, psühhoterapeudid.”

Mehe tervise juurest nihkus rõhk mehe probleemidele üldisemalt. Autorid leidsid, et paljuski sipleb mees iseenda kehtestatud reeglite võrgus. Ta on loonud sellise supermehe mudeli, mis ei tee õnnelikuks ei neid, kes ideaali saavutavad ega neid, kes ei saavuta. “Ta ei julge seda tunnistada, sest mehelikud normid nõuavad oma nõrkuse varjamist,” võtab Mait Raun kokku. “Ja laseb kuuli pähe. Keskeas.”

Jüri Uljas märkis, et kui võeti kasutusele termin luuser, siis hakati seda kasutama ainult meeste kohta. “See näitab selget hinnangut, et mees tohib olla ainult edukas.”

TUNDLIK NÄITAJA ELUIGA. Jüri Uljas lausus, et teda vaevavad kõige rohkem eluea pikkuse näitajad. “Naabermaades elab mees 12–14 aastat kauem kui meil. See näitab, et ühiskond on mehele ohtlikum või vaenulikum kui naisele, sest naise ja mehe eluea bioloogiline erinevus ei tohiks olla üle 5–6 aasta.”

Mait Raun võtab Eesti mehe kriisiseisundi lahtiseletamisel mudeliks oma kodukoha väike-asula. “Mõned nädalad tagasi suri 36aastane mees, kaks last jäi maha. Ehkki diagnoosiks oli kopsuturse, suri ta suure tõenäosusega eelkõige joomisse – kohalik elu on täiesti perspektiivitu, traktoristist kõrgemale tõusta ei üritatagi.”

Siis võttis endalt elu pastoraadi arhitekt – mees, keda kohalikud liigitasid kindlasti edukate hulka, jätkab Raun.

Paari nädala eest olid jälle matused: 51aastane mees poos ennast üles. Raun lisab, et asulas ongi elujõus mehi 30 ringis – kui nii edasi läheb, jätkub neid veel vaid mõneks aastaks.

Samal ajal on beebibuumi aastatel sündinud külas palju poisse. Suur teismeliste koloonia ei oska endaga midagi peale hakata. “Hea oleks, kui saaks traktoristiks, aga võibolla peab karjaku ametiga piirduma,” kirjeldab Raun poisse maast-madalast saatvat perspektiivitust. “Nad taastoodavad sama mudelit, mis meest keskeast palju üle elada ei lase.”

Rauna meelest on tundlik näitaja ka sündivus. Sellisele mehele, kes on närviline ja ebastabiilne, ei taha või ei julge naine ka last sünnitada, oletab ta.

UUE MEHE MUDELID. Autorid ütlevad, et raamatu eesmärk ei ole mehe põhiolemuse muutmine, pigem selle lahtimõtestamine ja erinevate mehelikkuse skeemide väljapakkumine. Mehe praegune seisund Eestis on nende hinnangul hullem kui kriis, see on pikaajaline depressioon. Edukad töötavad ennast surnuks, ülejäänud joovad surnuks.

“Mehe probleeme ei teadvustatagi üldse. Nii pidi raamat saama alustrajav, rööpaidseadev,” lausub Mait Raun. Tema hinnangul võis natuke süüd olla ka selles, et naisliikumine oli tugevasti esil ja seetõttu tundus, et soorollid on juba määratletud. Ent ilmnes, et mees ei olnud selles uues ühiskondlikus süsteemis kohanenud.

“Arvan, et peale meie on Eestis ka teisi meesliikumise algeid,” ütleb Jüri Uljas. “Raamat võiks aidata erinevaid taotlusi kokku viia.”

Poolametsa sõnul on raamatu põhisõnum meest toetav. “Mehele tuleb meenutada, et ta on vajalik. Isegi kui kaotad töö, naisega ei klapi või tekivad tõsised haigused – ainuüksi laste nimel on põhjust edasi elada. Mul on silme ees üks lähituttav, kes ei näinud elul enam mõtet, tõstis viinapudeli suule ja jõi kulinal. Nüüd on ta maksatsirroosi surnud. Alles lõpus taipas mees, et temast maha jääv väike laps oleks olnud piisav elu mõte. Aga siis oli hilja.”

Psühholoogidel on ees suur töö pakkuda mehele mudeleid, kuidas lõõgastuda, mida teha viinapudeli kummutamise asemel. Meenutada elu põhiväärtusi: lapsed, perekond. Mitmesugused naudingud. Rõõm loovusest. Elu ise.

Ühiskond toimib kõige paremini siis, kui kumbki sugupool saab aru, et mõlemad on vajalikud, leiavad neli meesliikumise algatajat.